2. – 27. märts 2010 Pärnu Kunstnike Maja galeriis (Nikolai 27)
JIM on kolme kunstniku – Johannes Säre, Iti Kasser ja Maido Juss – ühisnimetaja, mis on ametlikult riigi poolt kinnitatud registrikoodiga 80283354.
JIM hakkas koos tegutsema 2007. aastal Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat õppides. JIM toimib kummalise sümbioosina, kus on kokku saanud kolm täielikult erinevat isiksust, kellel kõigil oma roll ja panus ühisesse loomingusse, ent vajadusel võivad liikmed JIM-i esindada ka ainuisikuliselt. JIM on väga laiahaardeline ja ambitsioonikas ühendus, kes on järjepidevalt ametis oma välis- ja sisekarkassi arendamise ning ehitamisega. Võib öelda, et JIM-i kunst tegelebki omaenda loomisega ning asetamisega ümbritsevasse keskkonda. JIM on pidevalt muutuv ja avatud lähenemisega oma teostele, armastab spontaansuse võlu ning eksperimenteerimist.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
puhkus stonehenge’i lammutamisel
fonograaf
juhuslikkus on midagi erakordselt väärtuslikku.
võibolla ei torka see kohe silma. võimalik, et harjumus mõelda teistpidi lihtsalt ei lase juhuslikkuse puudumisel meie ümber piisavalt esile tulla. ikka tundub, et just juhuslikkus on see, mis rikub ära hästiplaneeritud rakendused, mis näitab kunstnikku lohakana ja pillimeest oskamatuna. et tuleb teha palju tööd selleks, et õppida juhuslikkuse sissemurde vältima.
süsteem õpetab meile seda sealtmaalt, kui me üleüldse millestki aru saama hakkame. tassi mahakukkumine ja katkiminek on juhuslik, ometi koheldakse meid selle eest nagu kurjategijaid. me õpime varakult selgeks, et midagi sellist ei tohiks juhtuda.
edaspidi lähevad asjad ainult halvemaks. hea kompa, kuldlõige, nii seda asja küll joonistada ei tohiks. kuule, siit on nurk kaks millimeetrit liiga madalal. kas sulle ei tundu, et paigutus on kuidagi liiga juhuslik? jah, tundub küll, kohe teen korda.
tõepoolest, isegi kunstiõpetus põhineb korra ja harmoonia terroril juhusliku ja isetekkelise, pudeneva ja laialipaiskuva üle. me teame, kuidas asjad peaksid olema paigutatud, selleks et tekiks organiseerituse tunne, et võiks olla kindel, et jälle kord on kord kaosest võitu saanud.
universumil on asjadest üldiselt teistsugune arusaamine. füüsikud ütlevad suhteliselt kindlalt, et kord on midagi äärmiselt juhuslikku ja erakordset universumi üldises süsteemis. kaosematemaatika juhib asjade käiku ja korral on ainult vahel harva ja väga vähestes kohtades sõna sekka öelda.
me ei pruugi laskuda nii suurejoonelistesse üldistustesse. meil ei ole seda praegu lihtsalt vaja. piisab vähemast. näiteks väsimusest. üks asi, mida hoolika tasakaalustamise, korrastamise ja häälestamise kultuur kindlasti on tekitanud, on väsimus. lausa otsatu väsimus. instinktiivne teadmine järjekordse näituseseina ees, hallutsinatoorne sundnägemus sellest, mida kunstnikud üksteisele ütlesid, milliseid omandatud tasakaalukoode nad rakendasid, kui nad seda kõike üles panid. laias plaanis kümnetuhandendat korda järjest.
jim on täiesti hämmastaval kombel teinud midagi muud. inimlikes normaalmõõtudes oleks ka kunstisaali tekitatud kaos vägagi äratuntavate rütmide ja mustritega. aga seda nad ei ole tekitanud. nad on loonud juhuslikkuse, või isegi täpsem oleks öelda, juhuslikkuse tunde, mis tundub olevat üles ehitatud ja korrastatud peaaegu matemaatilise täpsuse ja järjekindlusega. nagu keegi oleks näitusesaali akna lahti teinud ja võimalikkused ootuspärasuse asemel galeriisse lõpuks sisse lasknud.
ma ei suuda tabada algoritmi, see ongi see, mis on siin kõige enam nauditav. kõik on lausa lõikavalt matemaatiline. ja sealjuures on iga järgmine samm eelneva suhtes paigast ära, kuidagi viltu, kuidagi veaga. häiritud. ebakohane. katkev. aga samas justkui kõige õigemal võimalikul moel vale. see on nagu puhkus stonehenge’i lammutamispaigas. kõik õiged asjad on valedel kohtadel ja natukese aja pärast on nad uutel valedel kohtadel ja samal ajal on valed asjad läinud õigetele kohtadele. õigupoolest mäletame me veel ju väga hästi, kus olid õiged kohad.
või oot, kuule, kas see suur kivi ei olnud enne mitte natuke vasemal? kurat, ma ei tea… ei… kuule, aga kuidas see niimoodi kukkuda sai, no see on ju võimatu…
ja siis tuleb purustamiskuul. korralik raksakas vastu
