12.11-05.12.2015 Pärnu Linnagaleriis, Uus 4. Pärnu kunstnike aastanäitus 2015 on ülevaade Pärnus tegutsevate kunstnike uudisloomingust, mis on toodud publiku ette oma traditsioonides ja eripäras. Näitusel on eksponeeritud juba teada – tuntud kunstnike kõrval ka uustulijate looming. Tänavune näitus on pühendatud Pärnu Linnagalerii 20. sünnipäevale.
Näitusel osalevad: Peeter Somelar, Andres Adamson, Robert Sermat, Andrus Joonas, Tiiu-Ruth Sei, Evelyn Järve, Vello Paluoja, Ella Zuliene, Pusa, Sveta Markina, Katrin Kobolt, Lilian Kivimägi, Liivi Pihlasalu, Marju Lorentson, Ly Saat, Heli Tambur, Leili Voll, Mati Luhtjärv, Liis Koger, Alar Raudoja, Aiki Järviste, Kaido Kullamaa, Ervin Raud, Malle Heinonen, Lea Kuusk, billeneeve, Malle Nikopensius, Douglas Ints, Tiina Ojaste, Andra Jõgis, Aleksei Yastrebov, Vaiko Edur, Aili Mets, Jan Grau, Eveli Varik.
MEEDIA: Linnagaleriis näitab oma loomingut 35 Pärnu kunstnikku “Pärnu Postimees” 12.11.2015 Anu Jürisson
Pärnu linnagaleriis raekojas avati täna õhtul aasta olulisim näitus, mis annab ülevaate Pärnus tegutsevate kunstnike uudisloomingust.
Välja on pandud juba teada-tuntud kunstnike kõrval ka uustulijate looming.
“Näituse tegijatele on ülevaatenäitus olnud alati väga põnev ettevõtmine, sest me kunagi ei tea, võime vaid arvata, millised tööd siia kokku tulevad,” möönis linnagalerii juhataja Alar Raudoja.
Ta lisas, et iga kunstnik on esindatud vähemalt ühe tööga. “Oleks pannud ka kaks või kolm tööd, paraku ei ole linnagalerii seinad kummist,” lausus Raudoja.
Kuna tänavune Pärnu kunstnike aastanäitus on ühtlasi pühendatud Pärnu linnagalerii 20. sünnipäevale, tänas Raudoja avamisel nii kunagisi linnajuhte, kes linnagalerii sündimises kaasa rääkisid, kui linnagalerii töötajaid värviliste juubelivihmavarjudega.
Ülevaatenäitusel osaleb 35 kunstnikku – Peeter Somelar, Andres Adamson, Robert Sermat, Andrus Joonas, Tiiu-Ruth Sei, Evelyn Järve, Vello Paluoja, Ella Zuliene, Pusa, Sveta Markina, Katrin Kobolt, Lilian Kivimägi, Liivi Pihlasalu, Marju Lorentson, Ly Saat, Heli Tambur, Leili Voll, Mati Luhtjärv, Liis Koger, Alar Raudoja, Aiki Järviste, Kaido Kullamaa, Ervin Raud, Malle Heinonen, Lea Kuusk, billeneeve, Malle Nikopensius, Douglas Ints, Tiina Ojaste, Andra Jõgis, Aleksei Yastrebov, Vaiko Edur, Aili Mets, Jan Grau ja Eveli Varik.
Pärnu kunstielu on küpsenud läbi tormi “Pärnu Postimees” 13.11.2015 Anu Jürisson
“Pärnu linnagaleriis on huvitavaid väljakutseid olnud minu jaoks piisavalt ja tõenäoliselt on edaspidigi,” lausub linnagalerii juhataja Alar Raudoja.
Pärnu kunsti aastanäituse eileõhtuse avamisega raekojas tähistab Pärnu linnagalerii ühtlasi oma 20. sünnipäeva – kõik need aastad ja kauemgi on Pärnus kunstielu vedanud Alar Raudoja.
Alar Raudoja, kui kaua olete Pärnu linna kunstieluga õigupoolest juba seotud?
Ma ei oska öelda täpset kuupäeva, aga see ulatub 1980. aastate teise poolde. 1989. aastal tulin tööle Pärnu kultuuritoimetusse, minu tööks sai seal Pärnu kunstielu edendamine ja näituste korraldamine.
1990. aastate alguses oli paariaastane paus, kui kultuuritoimetus enam ei tegutsenud ja ei antud välja ka Pärnu kunsti aastapreemiat. Kui Andrus Haugas Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhatajaks sai, kutsus ta mind kunstitoimetajana tööle.
Mida te enne Pärnusse tulekut tegite?
Olin 1980. aastate algul Tori koolis õpetaja ja siis direktor. See oli vist ambitsiooni küsimus, et tundsin: oleks vaja edasi liikuda. Sain hakkama, aga koolidirektori amet mulle väga ei sobinud. Oli tahe kunsti teha ja tekkis hea võimalus tulla Pärnusse.
Tollase rajoonidevahelise õppetootmiskombinaadi direktor Valter Parve kutsus mind õppealajuhatajaks ja seal õnnestus mul noortele disaini õpetada. Mõnest õpilasest on saanud tubli kunstnik.
Linnagaleriis on huvitavaid väljakutseid olnud minu jaoks piisavalt ja on tõenäoliselt edaspidigi.
Milliseid torme te ühes Pärnu kunstieluga läbi elanud olete?
Suuremad väljakutsed on seotud olnud huvitavate näituste ja koostööga kunstnike noorema põlvkonna, Non Grata seltskonnaga, kelle loominguline tegevus mõjus algul üllatuse või šokina nii kunstipublikule kui linnajuhtidele. Loomulikult oli see minu endagi jaoks arenguprotsess.
Kuna Pärnu linn on kunstitegemist pidevalt toetanud, tuli mul siiasamasse raekoja punasele vaibale päris mitmel korral astuda ja vastust anda küsimusele, mis toimub, kas see ikka on kunst, mida tehti, ja kas see on linnakodanike raha kulutamist väärt.
Jäite kunstnike poolele?
Ma arvan küll. Ma ei mäleta sanktsioone, mis oleks millelegi järgnenud. Pigem reageeris mõni kunstnik palju teravamalt kui mina. Pärnu abilinnapead kultuuri valdkonnas ja Pärnu linn on meie kunstiellu väga toetavalt suhtunud, see võiks eeskujuks olla Eesti teistelegi väikelinnadele.
Pigem on see üleüldine probleem, et nüüdisaegset kunsti on raske lahti mõtestada ja seletada, sest kunst on pidevas muutumises.
Millised tuuled puhusid Pärnu kunstielus 1995. aastal, et peeti vajalikuks linnagalerii asutada?
Enne aastat 1992, mil avas oma uksed Chaplini kunstikeskus (nüüdne uue kunsti muuseum), ei olnud Pärnus eriti näitusekohti. 1980. aastatel sai kunstinäitusi teha tillukeses saalis Pärnu muuseumis Aia tänaval, Endla teatri palmisaalis ja Rüütli tänaval kultuurimaja väikesel pinnal.
Võib-olla oli see seotud ka ambitsioonide kasvamisega. Ühes Chaplini kunstikeskuse ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi tegevusega 1990ndatel oli selge, et noort kunstipublikut ja -tegijaid on linnas juba piisavalt palju, et anda neile paremaid võimalusi loomingu eksponeerimiseks.
1994 toimus esimene suurem Pärnu kunsti ülevaatenäitus Chaplini kunstikeskuse punase mistraga kaetud suures saalis. Töid tõi ligemale 40 kunstnikku ja huvi näituse vastu oli ülisuur.
Rüütli tänaval remonditi raamatukogu perioodika lugemissaali ja seal oli üks ruum, mis sobis linnagaleriile. Toonane abilinnapea Urmas Palmaru toetas seda ideed igati. Samal ajal oli mul tekkinud kontakt liikumisega Kunstisuvi ja linnagalerii avatigi näitusega “Pärnu kunstisuvi”. Osales eesti kunsti paremik ja väga palju autoreid, mistõttu sai linnagalerii Eesti kunstnike hulgas kohe tuntuks. Meil oli mitu aastat lausa järjekord neist, kes soovisid siin isikunäitusi teha.
Linnagalerii avamine sattus tegevuskunsti plahvatuse aega. Olime õigel kursil ja tuul oli meie jaoks soodne. Pärnu muutus Tallinna ja Tartu kõrval Eesti mastaabis päris tähtsaks kunstikeskuseks. Selle hoo varjus elavnes kunstielu teisteski väiksemates Eesti linnades, kus loodi samuti linnagaleriisid.
20 aastaga on linnagalerii mitu korda Pärnu kesklinnas kolinud. On see olnud hea või halb väljakutse?
Kolimised on linnagalerii arenguga paratamatult kaasas käinud. Esimene pind jäi meile kitsaks, mistõttu hakkasime otsima suuremat. Raamatukogu oli Rüütli tänavalt lahkumas uude majja ning linnal oli huvi Rüütli 31 hoone müüa, mis tähendas, et linnagalerii pidi sealt lahkuma. Käimas oli kontserdimaja ehitus ja tekkis idee sinna kolida.
Meie ootused olid küll pisut suuremad sellest, mis täitusid, sest kontserdimaja projekteerimise-ehituse käigus tekkis algses plaanis muutusi. Samas oli meil seal väga korralik laoruum ja suured fuajeed andsid tohutult näitusepinda juurde. Neid näitusi ei olnud küll võimalik igal kellaajal külastada, aga sellele vaatamata oli meil seal kontserdipubliku näol ülipalju külastajaid.
Ühisköögi peal olla ei ole siiski alati väga meeldiv. Kui linnavalitsus raekojast välja kolis, otsiti võimalust, kuidas neid ruume mõistlikult kasutada. Suur tänu Toomas Kivimägi juhitud linnavalitsusele, kes leidis, et siin hakkab edasi tegutsema linnagalerii. See pind on taas eelmisest parem.
Meie suurim probleem on, et raekoja trepid ei ole kõige paremad raskete kunstiteoste transportimiseks. Ja kuigi asume turismikeskuses, ei viitsi turist teisele korrusele ronida. Seetõttu on meie ideaal, et galerii peaks olema esimesel korrusel. Kunstipublik on galerii siiski üles leidnud, nii et me ei kurda.
Linnagalerii ametlik aadress on Pärnu kunstnike maja – see maja on vajalik eelkõige selleks, et kunstielu Pärnus püsiks ja kunstnikel oleks minimaalsedki võimalused tegevust jätkata.
Kui palju on ajas muutunud teie enda ja teiste Pärnu kunstnike looming?
Kindlasti väga palju, sest ma ju õpin kogu aeg. Selles mõttes on huvitav ka ise aeg-ajalt kunsti teha ja proovida, kuidas välja tuleb. Pärnus on kunst, ma julgen öelda, radikaalselt muutunud, võrreldes ajaga, mil ma Pärnu kunstiellu tulin.
1980. aastatel oli kunstielus kesksel kohal Pärnu kunstiklubi, millel oli palju aktiivseid liikmeid ja domineeris natuurilähedane kunst: maaliti loodust, linnavaateid. Olid harrastuskunstnikud, kes ei jäänud millegi poolest alla professionaalsetele kunstnikele.
1990. aastad oli äkiline ja hullumeelne aeg, kunsti tegemine pääses tammi tagant valla ja muutus vabamaks. Noored tahtsid hirmsasti tegutseda, kogu aeg oli action.
Need, kes tollal olid Non Grata tegevuskunsti seltskonnas, on maha rahunenud, kuigi teevad praegugi performance’eid. See kõik on jätkuvalt olemas, aga küpsemal kujul. Nende õlgadel on nüüd Pärnu kunstielu.
Mul on väga hea meel, et Pärnus tegutsenud kunstnikud, kes on siit uutesse kohtadesse ja suurtesse keskustesse läinud, on mujalgi hästi hakkama saanud ja läbi löönud. Kümnete kaupa Pärnusse uusi kunstnikke elama ja tegutsema ei tule, aga igal aastal on vähemalt üks või kaks rõõmsat üllatust aastanäitusel olnud.