Categories
Näitused

ALLES. Mark Raidpere videoinstallatsioonid

6. – 28. 04. 2008 Pärnu Kunstihallis (Esplanaadi 10)

Mark Raidpere alustas oma karjääri fotokunstnikuna, aga mida aeg edasi, seda pikema sammuga on ta astunud videokunsti suunas. See kehtib ka käesoleva uudisloomingu väljapaneku kohta. Näitusel „Alles“ Pärnu Kunstihallis on eksponeeritud neli videoinstallatsiooni, ühega neist käib kaasas ka fotoseeria.

Kunstnikel on loomeperioode, kus tegeletakse rohkem isiklike asjadega, ja teisi, kus tuntakse huvi ühiskondlike protsessida vastu. Raidpere on hetkel igatahes selles teises faasis, sest kõik tööd on fokuseeritud pigem avalikku sfääri – linnaruumi, ühiskondliku formatsiooni ja kaunite kunstide omavahelistele suhetele. Küll aga leiame me siit poliitiliste ja kontseptuaalsete seoste kõrval ka poeetilisi ning esteetilisi toimeaineid.

Installatsioon “Majestoso Mystico. Stockholm – Tallinn 26.04.2007” viib meid Stockholmi kesklinna, kus tänavamuusikud esitavad möödakäijatele kunstniku palvel õõvatekitavaid meloodiaid tuntud kvaliteetfilmist. Pedantsuseni korrastatud heaolukeskkonda lõhestavad kriipivad helimaastikud, esitatuna Eesti taustaga venelase, endise Hortus Musicuse pillimehe, ning tema rootslasest kolleegi poolt. Samal ajal on Tallinna tänavad vallutanud sootuks teistsugused helid, millest näitusele jõudnud videopildilt võime näha, kui habras on tegelikult meie heaolu ja turvalisus. Akendest vaatavad seda kõike tülpinud nägudega võik sootuks näotud mannekeenid.

“Vekovka” on paik, kuhu jõuame ida poole minnes. See transpordisõlm marsruudil Moskva – Izhevsk täidab ühtlasi kaubanduskeskuse funktsioone, kus kodanikel reisijatel on samas võimalik soetada kõike alates keedetud munadest kuni kroonlühtriteni. Taustakommentaare esitavad vene raudtee vana kombe kohaselt väheke viinased kaasreisijad-vaimse töö proletaarlased, kõneaines annab tooni rahvuste vaheliste suhete, kultuurilise mitmekesisuse ja integratsiooni temaatika.

“Ulguv naine” viib meid kauniskunstide elevanditorni – tantsukunsti proovisaali, kuid sealgi võib ette tulla tahtmatuid nihkeid – neid mis iialgi publiku ette ei jõua. Tekivad esteetilised baasküsimused, nagu millistel hetkedel on improviseerimine ühildatav professionaalsuse ja kõrgkvaliteetse kultuuriloomega, kas olulisem on protsess või valmisprodukt, ja kuidas õigupoolest peaks ikkagi reageerima, kui plaadimängija ühe koha peal ringi käima hakkab.

Kogu seda olukorda selgitavad, aga võib-olla ka ajavad segasemaks „Subtiitrid“.