Categories
Näitused

Andres Adamson MAALAINE

14.09 – 08.10.2016 Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja, Nikolai 27.
Kolmapäeval, 14. septembril kell 17 avatakse Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas Andres Adamsoni fotonäitus “Maalaine”.
Teretulemast näituse avamisele!
„Maailm on imeline. Mõned kohad Maailma sees tunduvad miskipärast erilisemad kui teised. Üks ilmselt enim pildistatud, maalitud ja muidu vaadatud piirkondi maailmas on Toskaana. Käesolev näitus on minu sellekevadise juuksenõela-otsimise-ekspeditsiooni aruanne.“
Andres Adamsoni on korduvalt auhinnatud Pärnumaa foto ülevaatenäitustel. Tema näituseid on eksponeeritud lisaks Pärnule Riias, Jelgavas, Šiauliais. Samuti on Adamsoni fotosid kui ka joonistatud illustratsioone tellinud erinevad ajakirjad ja ajalehed ning ta on illustreerinud mitmeid raamatuid.

www.facebook.com/events/1653124545000434/

dsc_0047 dsc_0038dsc_0025 dsc_0007dsc_0039 dsc_0004 dsc_0016 dsc_0046

MEEDIA: “Andres Adamson seikleb fotoretkedel” Anu Jürisson, Pärnu Postimees 14. oktoober 2016
Andres Adamson põrutas läinud kevadel ühte oma unistuste paikadest – maalilisse Toscanasse, et pildistada varavalgest õhtupimedani lainetavaid maastikke. Tuleval kevadel plaanib ta sinna tagasi sõita, et juba koos omasuguste fotohuvilistega maastikumaagiat objektiivi püüda.
Teine koht maakeral, kus Adamson on korduvalt fotoretkedel käinud, on Põhja-Indias asuv väike Tiibet Ladakh. Himaalaja ja Karakorumi mäeahelike vahel õilmitseval kultuuril ja maastikul on seletamatu võlu.
Kolleegi vaimustus on nakatanud teisigi fotohuvilisi. Kuna sellistele rännakutele on mõttekas minna umbes kaheksaliikmelise kambaga, on tuleva suve India retke seltskond juba koos ja kes hulka ei mahtunud, kavatsevad retkest osa saada ületuleval suvel.
Fotoretki teeb Adamson õigupoolest kogu aeg, selleks ei pea alati kuhugi kaugele sõitma. Tal on kaamera igal pool kaasas, sest tavaliselgi jalutuskäigul kodulinnas võib millelegi imelisele peale sattuda.
Ma hästi ei mäleta, kuidas oli varem. Sa hakkad nägema asju, mida varem ei näinud. Andres Adamson
Sageli võtab ta oma Pärnu kunstikooli õpilased neile retkedele kaasa. “Lähed õhtul välja jalutama ja juba ongi väikene reis. See on päris tore ja nauditav protsess, elu ja tee,” lausub mees.
Adamson on Pärnu linnamaastikul figureerinud aastaid ja enesearendamise rännakul roninud üha järgmistele küngastele ja nõlvadele.
Õppinud kunstiõpetajaks, oli Adamson 1990ndatel mõne aasta pedagoog Hansagümnaasiumis ja järgmised kümmekond aastat pühendus graafilisele disainile reklaamifirmas. Aastatuhande vahetudes lõi temas taas lõõmama koolipoisieas alguse saanud joogahuvi ja nüüd on temast saanud joogaõpetaja, kes proovib elada 120aastaseks ning aitab inimestel terveneda Tiibeti meditsiini, kupupaneku, massaaži ja teraapia abil.
2000ndatel soetas seni seebikaga rahuldunud Adamson korralikuma fotokaameragi, sukeldus eri tehnikatesse ja uppus nende sisse, nii et avastamisrõõmu jagub veel kauaks. Seegi huvi istutati temasse lapsepõlves.
“See oli kusagil 1960.–1970. aastatel. Vaatasin, kuidas isa vannitoas pimikus pilte ilmutas. Vanemaks saades proovisin järele teha. Ei saa öelda, et mu pildid väga hästi välja oleks tulnud, said sellised hallid ja lapilised,” avaldab Adamson.
Oma õpetajakutset rakendab loominguline mees nüüd nii joogas kui fotograafias ja kunstnikukülg temas saab rahuldatud Pärnu Postimehele illustratsioone ja portreid joonistades.
Huvitava detaili või valgusemängu märkaminegi keset halli argipäeva mõjub omamoodi teraapiliselt.
Adamson tõdeb, et pildistamist annab võrrelda mediteerimisega: mõlemad eeldavad keskendumist ja tähelepanu fokuseerimist nõnda, et unustad kõik muu, jääb vaid kontakt sinu ja pildistatava objekti või nähtuse vahel. Kusagil seal peitub vastuski küsimusele, kuidas pildil see õige tunne sünnib.
“Ma hästi ei mäleta, kuidas oli varem, kui ei olnud teatud mõttes kretinismi, et pidevalt vaatad: oi, kui lahe valgus on praegu! Sa harjud sellega ära ja hakkad nägema mingisuguseid asju, mida varem ei näinud,” mõtiskleb vestluspartner. “Vahel mõtlen, et võib-olla aitab see mind joogaski, kus samuti on hästi oluline näha inimest ja detaile temas, et temast aru saada ja aidata mingit moodi.”
Mõnikord toetavad eri tegevused üksteist, mõnikord pakuvad vaheldust, ent mõnikord hajutavad tähelepanu.
“Kuulsad fotograafid annavad fotoportaalides nõu, soovitades keskenduda ühele asjale. Näiteks: pildista ainult kasse, vastsündinuid või pulmi. Olen sellele mõelnud ja ma natuke kadestan neid inimesi, kes suudavad teha sama asja elu lõpuni, sest tihtipeale läheb see kõik hästi võimsaks. Aga mulle on kõik ümberringi huvitav, tahaks veel palju eri lähenemisi proovida,” tunnistab Adamson teatud püsimatust.
Pärnu fotograafide rühmitus F8 on Adamsonile justkui tarkade klubi, kus ta saab alati nõu küsida, kui tekib kõhklus, kuidas midagi teha. Fotograafias iseõppijana on tal kõrgharitud õpetaja-maalija-joonistajana siiski tugev põhi all ja see annab tohutu palju juurde.
“See, mis fotoaparaadi sees toimub, on ainult tehnika – selle sa õpid ära, ja ülejäänu on kujutavatel kunstidel üsna ühine,” märgib Adamson, kes oma töödega on korduvalt pälvinud auhindu “Pärnumaa foto” aastanäitustel.
Ajapikku on Andres Adamson hakanud maastikkegi pildistama. “Mitte et see algul igav oleks tundunud. Lihtsalt vaatad enda ümber, näed midagi huvitavat ja siis pildistad,” märgib ta. Ehkki selle pildi järele sõitis fotograaf Itaaliasse Toscanasse, usub ta, et Vooremaal ja Nuustakulgi tabab niisama kauneid vaateid. Sageli keerab Adamson oma fotodelt värvid maha ja alles jäävad vaid must, hall ja valge.
“Värvist kipun loobuma, kui värv selles kompositsioonis ei räägi ise midagi. Inimnaha tooni teame kõik ja see ei ole mulle üldse oluline. Aga kui inimesel on seljas rõivad, mille värv on osa kompositsioonist, peaks see alles jääma,” mõtiskleb ta.
“Niisamuti on muude motiividega. Vahel on vorm, joon, vari, peegeldus palju huvitavamad kui see, mis värvi need parasjagu on. Värv võib olla segav ja teha pildi liiga informatsioonimahukaks. Kui värvist loobuda, tõusevad esile hoopis mingid muud momendid.”
Arhitektuursed vormid ja valguse peegeldused sünnitavad pilte sageli ootamatutel hetkedel, mil Adamson on juhtunud neist mööda kõndima ja märganud imelist rütmi.
Siis jääb tal vaid rakurss täpselt paika sättida, vahel veidi teravust arvutis töödelda ja pilt ongi valmis.
Koostöös kunstisoonega lavastaja ja näitleja Kaili Viidasega sündis sari “Valge”, kus modellid olid Endla teatri näitlejad. “See oli Kaili mõte neid pilte selliselt teha. Jüri Vlassovi pildil on minu osa ehk kõige rohkem näha, kõik ülejäänud pildid on Kaili ideed ja lavastused,” avaldab Adamson. Kõik ulmelised ettepanekud võtab ta edaspidigi heal meelel vastu. “Igasugune aju tööle panek on huvitav ja tore,” leiab ta.
Üks asi, mis Adamsoni pikalt on huvitanud ja millega ta kavatseb jätkata veel mõnda aega, on vee all tehtud portreed ja inimfiguurid veealuses keskkonnas. Kuidas seda teha, on fotograaf paljuski ise avastanud.
“Vee all sünnivad asjad natuke juhuslikult, seal on raske kõike kontrollida,” möönab Adamson, et tuleb teha palju kaadreid, mille vahel hiljem valida saaks. “Oleme teinud lühidalt, niikaua kui modell ja mina jõuame vee all hinge kinni pidada.”
Enamasti sünnivad sellised fotod basseinis. Korra on Adamson proovinud teha pilti Pärnu jões ja laheski, kuid jõudnud tõdemuseni, et vesi neis on liiga sogane.
Antarktikasse ei ole Adamson veel jõudnud. Need jääväljad on üles võetud hoopis Pärnu rannas. Pildile lisatud väikesed inimfiguurid tekitavad illusiooni, nagu oleksid jäätükid palju suuremad. Kunstilise lähenemisega toob autor esile talvise koduranna jää loomupärase ilu.