Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas (Nikolai 27)
18.05.-2.06.2007
Meil on juba piisavalt mälestusmärke nii kommunismi, fašismi, kapitalismi kui postmodernismi ohvritele, ja piisavalt jama nii nende püstitamise kui mahavõtmisega. Kui inimene loodab, et mingi –ismi juurutamine või hävitamine muudab ta õnnelikumaks, siis on see küll oluline, kuid siiski vaid osa lahendusest.
On hetki, kui tuleb sootsiumile kuvaldaga äsada, ja on aegu, kui ei jää muud üle, kui ise peaga vastu seina peksta. Kui elu imeb täiega, siis ei aita tabletid ega rõve sõim, tuleb analüüsida olukorda ning ennast selles ja teha selgeks, mis on pildil valesti. Pole mõtet süüdistada ei ennast ega ühiskonda, vaid lihtsalt selgeks teha, millised hirmud ja painajad pärinevad kasvatusest, kodust, koolist, ajaloost, religioonist, meediast, ja lõppeks – millised enda tehtud vigadest ning valesti mõeldud mõtetest. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kõigist neist mõjutajatest pärineb ka midagi head, ja seda pole mõtet koos puuslikuga õhku lasta.
Dekonstrueerimise juures on oluline lammutatud objekt pärast mõistlikumal viisil kokku panna, näha, kuidas kõik need asjad tervikus omavahel seotud on. Kunst on taolise analüüsi ja sünteesi teostamiseks üks päris hea vahend.
Suured tänud: Eesti Kultuurkapital, Andrus Joonas, Nongrata, AK, IV, JK, KK, MV, OA jt. Ühtlasi vabandan osade ees nendest.
Siram
