13.05 – 10.06.2016 Pärnu Linnagalerii, Uus tn 4. Herman Talvik 110 – “Ma põlen”.
Näitusega „Ma põlen“, tähistatakse Pärnu Linnnagaleriis karismaatilise ja omanäolise kunstniku Herman Talviku (1906-1984) 110 sünniaastapäeva. Seda tähtpäeva esile tõstes on Herman Talviku loomingu kirglik austaja ja kollektsionäär Üllar Varik koostanud näituse kataloogi „Ma põlen“, mille keskmes on tema poolt aastate jooksul hoolikalt valitud suurejooneline kogu kunstniku loomingust. Eksklusiivses kataloogis on lisaks 57 teose reprole ilusa kokkuvõtte kirjutanud Herman Talviku eluloost ja loomingust Adamson-Ericu muuseumi kuraator-koguhoidja Kersti Koll. Leiame mitmeid huvipakkuvaid väljavõtteid arvustustest, kirjutajateks: Ilmar Laaban, Mai Levin, Kristian Romare, Aleksis Rannit, ArminTuulse, Max Lasberg. Lisaks Endel Kõksi soojad mälestused külaskäigust Talviku juurde Rootsi, Köpingusse.
„Kui ma hakkan tööle, siis ma põlen – ma põlen, ma olen põlvili paberi ees, mu silmad on kinni, ühe käega otsin joonele teed, teine tõmbab, ja ma pean kiiresti-kiiresti tegema, sest see, mida ma näen, on nii õrn, nii habras, ma saan vaevu jooned tõmmatud ja juba on ta kadunud. Teinekord on see midagi õudset ja ähvardavat, mis tuleb mulle ikka lähemale ja lähemale, ta on mul üsna ligi ja ähvardab mind enese alla matta, aga ma joonistan, ma joonistan! Ei ole kerge, ma ütlen teile, ei ole kerge rajada loomingut tunnetusele ja vaimsele!”
Endel Kõks „Külaskäik“ ilmus Tulimuld 1956, nr 6. Lk. 237-242
Talvik on eesti kunstiloo üks suurimaid filosoofilisi müstikuid ja visionääre. Leitud on vaimusugulust Uku Masingu kirjandusloome ja Talviku kunstimaailma vahel. Herman Talviku 100 sünnipäeva näitus ja kataloogi esitlus toimus 01.12.2006-11.03.2007 Adamson-Ericu Museumis.
Kersti Koll kirjutab: „Oma kodu rajas kunstnik 1950. aastatel eraklikult Funäsdaleni karmi looduse rüppe Põhja-Rootsis, kuid sarnaselt mitmete Eesti pagulaskunstnikega Rootsis leidis ka Talvik oma hingekodumaa Lõuna-Euroopas ning elas pikki perioode Hispaanias, kuhu ta 1960. aastatel soetas oma perele teise kodu. Herman Talvik oli esimene meie pagulaskunstnik, kes riskis Eestisse tulla suure näitusega oma võõrsil loodud töödest, mis eksponeeriti 1971. aastal Eesti Kunstimuuseumis.“
Herman Talvik (1927. aastani Truu) sündis 31. mail 1906. aastal Tallinnas religioosseid traditsioone sügavalt austavas peres. Kunstiõpinguid alustas ta Riigi Kunsttööstuskoolis Tallinnas, õppides seal aastatel 1921–1926 Eduard Taska juhendatud raamatuköitmise osakonnas. 1928. aastal jätkas ta kujutava kunsti õpingutega Helsingis Soome Kunstiühingu koolis Ateneumis, kus ta tudeeris vaheaegadega 1939. aastani maali ja graafikat Soome nimekate kunstnike Uuno Alanko (1878–1964), Mikko Oinoneni (1883–1956), William Lönnbergi (1887–1949) ja Reino Harsti (1900–1979) käe all. 1930. aastate teisel poolel täiendas ta end korduvalt ka mitmel pool Euroopas, reisides Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Ajastule omaselt jätkas ta oma stuudiumi Pariisis, töötades aastatel 1936, 1937 ja 1938 periooditi erinevates vabaakadeemiates ning õppides 1936. aastal kunstiajalugu Ecole de Louvre’is.
MEEDIA: “Müstik põletas nägemused piltidesse” Pärnu Postimees, 26.05.2016, Karin Klaus
Väliseesti kunstnik Herman Talvik balansseeris oma loomingus maiste ja taevaste maailmade piiril, kujutades müstikuna nii ingleid kui põrguleeke.
Ilmar Laaban on Talvikut võrrelnud Uku Masinguga: nagu Masing oli Eesti esimene vaimulik luuletaja, võib Talvikut pidada vaimulikuks kunstnikuks, kelle looming kõnetab usukaugeidki inimesi.
Pärnu linnagaleriis tähistatakse näitusega “Ma põlen” karismaatilise ja omanäolise Herman Talviku (1906–1984) 110. sünniaastapäeva. Väljapaneku 57 tööst tõi Pärnusse kunstniku loomingu kirglik austaja ja kollektsionäär Üllar Varik, kes ühtlasi on koostanud näitusega samanimelise kataloogi.
Kolm kodumaad
Tallinnas sündinud kunstnik veetis suure osa oma elust Rootsis ja Hispaanias.
Talvik alustas kunstiõpinguid Riigi kunsttööstuskoolis raamatuköitmist tudeerides ja jätkas maali ja graafika õppimist Helsingis Soome Kunstiühingu koolis Ateneum. 1930. aastate lõpus täiendas ta end, reisides Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Ajastule omaselt jätkas Talvik stuudiumi Pariisis, töötades eri vabaakadeemiates ja õppides kunstiajalugu Ecole de Louvre’is.
1944. aastal emigreerus Talvik perega Rootsi, kus temast sai aktiivne osaleja kohalikus kunstielus ja Rootsi graafikute ühingu liige. Rootsis veedetud 40 aasta kestel jõudis viljakas kunstnik osaleda näitustel Soomest USA ja Austraaliani. Hiljem soetas ta perele teise kodu Hispaaniasse.
1971. aastal tõi Talvik esimese pagulaskunstnikuna Eestisse näituse oma võõrsil loodud töödest.
Kümme aastat tagasi korraldati kunstniku 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus Adamson-Ericu muuseumis Tallinnas ja just seal tekkis Üllar Varikul huvi Talviku vastu.
“See kunstnik võlus mind täiesti uskumatult,” meenutas Varik esmakohtumist Talviku loominguga. “Hakkasin uurima, kust tema töid leida, tegin esimesed ostud ja lõpuks hakkas kujunema sõltuvus, nagu kogujatel sageli tekib.”
Variku arvates on Talvik Eesti kunstikaardil väga omapärane isiksus oma karismaatiliste nägemuste ja müstilis-vaimulike teemadega.
Nägemused paberil
Talvikut huvitavad usu müsteeriumid, surm ja lepitus, igavene elu, riitused, pimeduse ja valguse piirimaad. Tema töödelt leiab kristlikku sümboolikat, ingleid, piiblitegelasi, ettekuulutusi, leeke, riste ja tähti.
Kunstnik ise on enda kohta öelnud, et tööle hakates ta lausa põleb ja kinnisilmi paberi ees põlvitades jõuab käsi vaevu kujutluspildid paberile kanda. Mõnikord kangastusid talle õrnad, vaevumärgatavad pildid, mõnikord õudsed kaemused, mis ähvardasid mehe enese alla matta.
“Talviku maailmanägemises põimusid vaimulikkus ja elu teispool surma,” seletas Varik. “Ta ei kuulunud otseselt ühtegi kirikusse, kuid oli hinges usklik inimene ja need teemad saatsid teda kogu elu.”
Variku sõnutsi oli Talvik meister kõikides graafikatehnikates monotüüpiatest linooli- ja puulõigeteni.
Intensiivse ja jõulise käekirjaga kunstnik armastas nii mustvalget graafikat kui monotüüpiate ja maalide värvilõõma. Produktiivne meister tegi päevas paar monotüüpilist lehte ja valmistas õnnestunud töödest koopiaid.
“Kahjuks pole Talvik Eestis eriti tuntud ja see on põhjus, miks selle näituse tegin,” rääkis Varik. “Pärnu valisin näitusepaigaks sellepärast, et siinne kunstielu on minu meelest elav ja avar.”
Kataloogist leiab Variku aastate jooksul valitud teoste reprod, Adamson-Ericu muuseumi kuraator Kersti Kolli kirjutatud kokkuvõtte kunstniku eluloost ja loomingust, väljavõtted arvustustest ja kunstnik Endel Kõksi mälestused külaskäigust Talviku juurde Rootsi 1956. aastal.