Categories
Näitused

HUMAANSUS vs UUDISHIMU. Janno Bergmann isiknäitus

9.-24.10.2015 Pärnu Kunstnike Majas

Uudishimu saab inimese juures üldjuhul kirjeldada kui kvalitatiivset tunnust. See on inimlik omadus, nii nagu mängulisus, riskide võtmine või kasvõi irratsionaalsus. See kõik on üldjoontes inimlik, meile tuttav ja ei midagi taunimisväärset. Humaansus on üldtuntud sünonüüm inimlikkusele. Kusagil aga asetseb õhkõrn piir, kus uudishimu satub vastasseisu humaansusega ja ületab kultuuris kehtestatud moraalikategooriate teatavad normid, mille märksõnadeks on inimarmastus, austus, headus, kaastunne, tolerantsus, altruism ja aukartus elu ees. See sama õhkõrn piir, eikellegimaa, kus mängureeglite servad on hajusad ja valikud sisaldavad aga-sid, ongi installatsiooni “Humaansus vs. uudishimu” fookuspunkt. Vaataja seatakse kahese valiku ette, kas säilitada ekraanile projitseeritava virtuaalse keha elutsükkel või viia läbi illusoorne hukkamine. Interpreteerides tehtud valikut installatsiooni kontekstis, esitatakse küsimus, kas skoorib humaansus või siis uudishimu. Virtuaalse kehana on ohvriks kunstnik ise ehk selle teose autor.

Installatsiooni teostamisel osalesid: Idee / videotöötlus / disain: Janno Bergmann; Programmeerimine / elektroonika: Tanel Lebedev

Foto: Marko Toomast

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Janno Bergmann_ Humaansus vs Uudishimu_0327Janno Bergmann_ Humaansus vs Uudishimu_0296Janno Bergmann_ Humaansus vs Uudishimu_0315Janno Bergmann_ Humaansus vs Uudishimu_0301
fotod: Alar Raudoja | Pärnu Linnagalerii

MEEDIA:

“Bergmanni installatsioon paneb igaühe humaansuse proovile”
Anu Jürisson “Pärnu Postimees” 14.10.2015

Kunstnik Janno Bergmann pani Pärnu kunstnike majja paariks nädalaks üles oma installatsiooni “Humaansus vs. uudishimu”, kus iga inimene saab enda uudishimu ja humaansuse proovile panna.

Inimkatse sooritatakse Bergmanni enda peal.

Galeriipõrandale on kleebitud rada, mis algab valge ringiga ja lõpeb punase ristiga. Seinale pandud instruktsioon teavitab, et iga joone ületamine mõjutab inimese ees ekraanil näha oleva virtuaalse keha elutsüklit.

Jääb igaühe enda otsustada, kas uudishimu saab temast võitu ja ta ületab lõpuks viimasegi, punase joone (humaansuse piiri). Humaanseks jäädes ei saa ta lõplikku tõde teada ja piiri ületades põhjustab ta Bergmanni virtuaalse keha hukkamise.

Kõigi rajaläbijate liikumine salvestatakse ja ekraanile kuvatakse reaalajas statistika selle kohta, kui paljud on otsustanud uudishimu ja kui paljud humaansuse kasuks.

Mis punast piiri ületades täpselt juhtub, peab igaüks ise end valiku ette seades katsetama. Vihjeks niipalju, et midagi plahvatab.

“Seda ei pea tingimata vaatama nii ühtepidi. Humaansus võib tagasi hoida mingit hukatuslikku protsessi. Samal ajal on seegi inimlik omadus: olla uudishimulik. Tänu uudishimule me areneme ja jääme võib-olla ellugi. Ent kuskil on see piir, kus inimlikkus ületatakse, tekib vastuolu kahe inimliku poole vahel. Just sellele installatsioon tähelepanu pöörabki,” avaldas Bergmann.

“Tõenäoliselt on inimestel eri piirid. Mõnele ei valmista mingeid raskusi üle selle punase joone astuda ega vaadata, mis saab. Teised ei taha seda teha ja jätavad selle protsessi pooleli,” oletas kunstnik.

Rajale lastakse soovitavalt inimene korraga, sest muidu kaob ootamatuse moment ja installatsioongi ei pruugi mitme osaleja puhul korrektselt töötada.

Bergmann möönis, et näilisele lihtsusele vaatamata oli idee teostamine tehniliselt keerukas, mistõttu tal olid abiks programmeerija Tanel Lebedev ja fotograaf Marko Toomast. Mõlemad mehed on varemgi kunstiga lähemalt tegemist teinud.

Lebedev rakendab enda sõnutsi heal meelel oma oskusi, aitamaks inimestel loovad olla.

Seejuures on ta ise kujundanud valgusinstallatsioone, mille sisu peitub enda pimedas esile toomises, näiteks on ta õmmelnud oma rõivaste külge valgusteid või teinud kehamaalinguid helendava fosforvärviga.

Samuti on Lebedev püstitanud öösel õue eri kohtadesse, sealhulgas Brackmanni parki, avatud altareid endale tundmatutele isikutele, kes üldjuhul on siis reageerinud positiivselt.

“Teatud värvid ja valgus muudavad automaatselt inimeste meeleolu paremaks,” avaldas kunstnikuhingega programmeerija.

Toomast märkis, et ta on osalenud Stockholmis assistendina oma kunagise õpetaja mastaapses kunstiprojektis, kus Jeesus Kristust käsitleti homoseksuaalsena. Bergmanni installatsiooni tegemisel ta nii pildistas kui filmis ja tarvis läks püroseadmeidki.

Praegu kavandab Toomast oma kunstiprojekti, mis tõenäoliselt saab pealkirja “Hävita kõik oma kangelased”. “Sealgi tuleb ette väga palju pürotehnilist – õhkulaskmist ja põlemapanemist,” valgustas fotograaf.

4591293t100hc766