Näitus “Igavene kaif” tegeleb vene kultuskirjaniku Viktor Pelevini
vaimus traditsiooniliste kultuuride ühe peidetuma tasandi, müstikute, sihtide tõlkimisega kaasaegse kultuuri keelde, kasutades kanoonilistest kultuuridest tuntud kompositsioonivõtteid. Traditsioonilistes kultuurides
on läbi aegade olnud inimesi, kes erineval moel on püüelnud millegi poole, mida tinglikult võiks nimetada “igaveseks kaifiks”. Nendest säilinud kujutised on üheks tunnistuseks teest, mida ei näe.
“..Meie sees on kogu maailma kaif olemas. Kui sa midagi sisse sööd või
süstid, päästad sa lihtsalt osa sellest vabaks. Narkotsis ju kaifi ei ole, see on lihtsalt pulber või siis need seenekesed… See on nagu seifi võti.”
“….Kuule” alustas nüüd Šurik,”aga kas seal sees on seda kaifi palju?” “Lõpmata palju,” ütles Volodin autoriteetselt. “Lõpmatult ja kujuteldamatult palju, ja on niisugustki, mida sa siin eluilmaski maitsta ei saa.”….
“Aga kui saaks selle seifi kätte? Teeks nii, et see kaif, mis on sees, paneks pilve?”…
” Sellele tuleb kogu elu pühendada. Mis sa arvad, misjaoks inimesed kloostrisse lähevad ja seal kogu oma elu elavad? Arvad, et nad taovad seal pead vastu põrandat? Nad kaifunnivad seal viimase peal, ja niimoodi, nagu sa siin tuhande taalagi eest kätte ei saa. Ja alati, said aru? Hommikul, päeval, õhtul. Mõned isegi magades.”
Viktor Pelevin, “Tšapajev ja Pustota”
lk 256-257
Leho Rubis on õppinud Pärnu Majanduskoolis, lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna 2001. a ja kunstiajaloo magistriõppe 2010. Lisaks on ta end korduvalt täiendanud Indias nii kunsti kui muusika vallas. Elab ja töötab praegu Paides, kus ta õpetab kunstiajalugu ning korraldab kultuurisündmusi.
