Categories
Näitused

KARNEVALI KUNINGANNA. Kari Bie Erenurm ja Helga Randmaa

15.12.2011-07.01.2012 Pärnu Linnagalerii, Kunstnike Maja (Nikolai 27)

Helga Randmaa:
Helga on rahvakunstnik, kelle looming ei piirdu kultuurimaja huviringides osalemisega. Ta on tõeline maa sool, kes rakendab oma kunstilisi ideid nii kultuurisündmustel kui igapäevaelus. Argitoimetused võtavad sageli karnevali vormi, perekondlikud koosviibimised muutuvad häppeningideks. Ka tööpostil ei langeta Helga loovuse lippu. Nõuka-ajal kalakombinaadis kästi töötajatel valmistada tuumakiirguse-vastased kostüümid ja see väljakutse päädis abikaasa trussikutest valmistatud, nina ja silmadega peakattega. Mõistagi annab Helga panuse ka kodupaiga Tõstamaa traditsioonilisse kultuuriellu, olles nii eestvedajaks kui säravaks täheks kadri- ja mardipäevadel, jõulude ajal jne. Tõsi, needki etteasted kalduvad muutuma performantsideks, võib juhtuda, et näiteks jõuluvana lõpetab oma visiidi striptiisiga.

Helga loomingusse kuuluvad arvukad etendused ning nendega kaasnevad kostüümid, nukukollektsioon, alternatiivsed arhitektuuri- ja sisustuselemendid – kokkuvõttvalt: tegevuskunst. Bie Erenurme roll on sel näitusel peamiselt Helga loomingu jäädvustamine, korrastamine ja mõtestamine. Eelkõige aga tähelepanu juhtimine sellele, et
meie hulgas on tunnustamata kunstnikke, kes ei tegele piiride purustamisega, vaid kelle jaoks piire lihtsalt ei ole olemas.

Bie Erenurm:
Karnevalid on olemas olnud juba aegade algusest. Nappidest võimalustest hoolimata on panustatud peo ettevalmistustesse ja kostüümide ning maskide loomisesse aega ja energiat. Oleme tantsinud, löönud trumme ja laulnud, selleks et jõuda kaugemale olevikust ja endast ning kogeda ekstaasi. Juba kaljujoonistel võib näha loomakostüümides tantsivaid inimesi. Raamatus Dancing in the streets. A history of collective Joy väidab kirjanik Barbara Ehrenreich, et kollektiivse rõõmu vajadus on inimkonnal sama suur kui oma seksuaalsuse väljendamise vajadus. 1993. aastal leidsin Eestist sugulased Helga ja Herman Randmaa, Helga on minu ema nõbu. Alates meie kohtumisest 1993. aastal olen neid foto ja video vahendusel dokumenteerinud. Olen väga tänulik, et need vabad hinged, keda austan ja armastan, on mind oma perekonda vastu võtnud.