10. 02 – 5. 03. 2016. Pärnu Linnagalerii, Uus tn 4.
Anonymous Boh isiknäitus “King of the Corn”.
… Mais on muutunud praeguses globaalses süsteemis kulla ekvivalendiks. Seda massprodutseeritakse geenmutatsiooniga manipuleerides Hiinas, Ameerikas ja Venemaal suurema turu nimel. Ainsad “puhtad” maisiväljad Ukrainas on algatamas kolmandat maailmasõda …
Näitus koondab endasse kreatiivseid aktsioone, graaflisi teoseid, installatsioone, ning tegevuskunsti videodokumentatsioonide, mis on tehtud eri paigus üle maailma – Ameerikas, Aasias, Euroopas.
Koduleht: http://paldrok.wix.com/prints
www.printmaking.ee
“Anonymous Boh, via non-stop world tours, performances, exhibitions, and publications, has created one of the most representative, significant, timely and transformative art movements in all of history. As Ring Master, Boh has become the Wild Bill Hickok, the P.T. Barnum, the Alfred Jarry, the Tristan Tzara, the Ezra Pound, the Orson Welles of our Era. We have entered The Apocalypse, The Storm. Boh, implementing all The Arts via NON GRATA’S Diverse Universe global performances, reveals to us not only where we presently stand in The Storm but he also conjures visions of our soon to be realized post-apocalyptic absurdly playfully tormented kaleidoscopic landscapes.
Ron Whitehead, Outlaw Poet, Kentucky
“Al is a grizzly bear with a chain saw in a jack in the box. As dangerous and amusing as that sounds, he’s unpredictable, boundless and one step ahead of all who surround him. His stories are real, his madness is real. Just grab hold and enjoy the ride, this journey has many twists and turns and sometimes there are no roads.”
Andy Cook, Musician and publisher, California
By obtaining its reputation as an alternative, Boh, has swooped onto the global art landscape without looking back. Performances, art tours organized in tens of cities across Europe, Asia and America have turned the notoriously alternative Non Grata into a creative collective who are much better known elsewhere than in Estonia. Their experience is not a subject much talked about, although artistic activity transcending boundaries of art and countries is today’s artist’s most desirable self-realization.
Estonian Anonymous Boh (Al Paldrok) has been active from 1992 on a frameless territory where an art object has seized to exist as a physical piece. The space has many dimensions upon which the activity has been built. Running the performance group Non Grata actually means creating a certain kind of school, Art of The Invisibles, which can be characterized by features as structured chaos, performances in arbitrary environments and interiors.
Raivo Kelomees, Estonia
MEEDIA:
“Anonymous Boh otsib tõde maisist” 23.02.2016 Pärnu Postimees, Anu Jürisson
Sellal, kui mullu sügisel ilmus trükist Rael Arteli kogukas raamat ammuvaibunud kunstiplahvatusest Pärnus, küsis Heie Treier kultuurilehes Sirp, kas Al Paldroki saadetud teateid samal ajal Academia Non Grata nime all laias maailmas toimuvate aktsioonide kohta lugedes võib jääda illusioon, et Non Grata kunstirühmitus ja võib-olla isegi kool tegutsevad aktiivselt edasi.
“Küsimus, kas Non Grata veel eksisteerib, oli väga hea nali kõigile, kes me parasjagu läbi aegade suurimast Ameerika-Mehhiko tuurist osa võtsime. Et kuulge, see polegi päris tuur, see on lihtsalt illusioon ja tegelikult seda ei toimugi,” muheleb Paldrok vastuseks nüüd, kui tuuri üks tulemusi – näitus, mis Anonymous Bohi autorinime all hõlmab suure osa kollektiivselt valminud kunstiteostest – on välja pandud raekojas Pärnu linnagaleriis.
Paldrok möönab, et ametlikke liikmepileteid Pärnu juurtega kunstirühmituses osalejatele keegi tõesti jaganud ei ole, sest selle tegevustes osalemine on vabatahtlik. On aktiivseid ja vähem aktiivseid osalejaid ja neidki, kes tagasi tõmbunud. Kogu võrgustik on muutunud lokaalse Pärnu asemel üleilmseks. Alates 1998. aastast on selle tegevustes osalenud Paldroki hinnangul üle tuhande inimese, kes omavahel sidet hoiavad – Aasiast Ameerikani ja Euroopast Aafrikani.
“Võib-olla nad oma tegevust Non Grataks ei kutsu, aga kui nad tulevad, siis tunnevad, et on selle osa,” selgitab Paldrok. “Nad aitavad organiseerida meie üritusi ja valmistavad ette pinnast, tänu millele saame mis tahes maailma otsa minna. Need reisid on ju üsna kulukad.”
Non Grata viimasel tuuril käidi 14 inimese ja kahe bussiga, sõideti läbi kogu Ameerika ja Mehhiko, kolme kuuga – oktoobrist detsembrini – 72 protsenti ekvaatori ümbermõõdust.
“Eestist oli kaasas uus noor põlvkond, viis-kuus varastes kahekümnendates inimest – nendele oli see esmakordne suurem Non Grata ülemandriline tuur,” märgib Paldrok.
Seda, mis vahet on Paldroki ja Taje Trossi eestveetaval ilmas ringi rändaval ja Pärnuski peatuval tegevuskunstifestivalil Diverse Universe ja Non Grata esinemistel, on üha raskem öelda, sest ajaga on kõik omavahel segunenud.
“Rändfestivalil Diverse Universe esindame kogu selle võrgustiku kunstnikke, kes esinevad oma nime all oma töödega. Non Grata tuurideks valmistume ühiselt ja seal näeb puhtamaid Non Grata performance’eid,” võrdleb Paldrok.
Kuuldused akadeemia surmast on liialdatud
“Kui on juttu olnud Academia Non Grata surmast, on sisuliselt juhtunud see, et oleme kolinud koolimajast välja, rataste peale ja meie tuurid on nagu suured Non Grata õpitoad, kus kasutame teisi ülikoole ja institutsioone oma ideede levitamiseks,” avaldab Paldrok. “Kui Pärnu algusaastail avaldas Non Grata mõju vaid Eesti haridussüsteemile, mis peegeldus natuke Lätis-Leedus, on nüüd meie koolimaja kogu maailm.”
Näiteks Texases tehti kohalikele tudengitele suur aktijoonistamise kursus, kus poseeris kümme modelli korraga.
“Texases on läinud piir, mida tohib ja mida ei tohi, nii kaugele, et kunstitunnis ei näidata paljast keha isegi täiskasvanud inimestele. Ehkki kunstis on keha ju ainult vahend, mitte mingisugune pornograafia. Kui näitad neile alasti keha koolis, võivad tudengid kooli kohtusse kaevata,” toob Paldrok näite. “Tegime ühes kaarhallis neile tudengitele, kes tahavad akti joonistada, eraldi suure joonistamisorgia.”
Nagu ei ole Non Grataski enam ainult kunstnikud, vaid seal on sportlasi, kokki, juuksureid, isegi sõjaväelasi – üks uus liige Puerto Ricost on Paldroki ütlust mööda osalenud koguni Iraagi sõjas –, on Academia Non Grata eesmärk õpitubadessegi kaasata inimesi eri eluvaldkondadest.
“Praeguses akadeemilises maailmas on see viga, et kõik on nii killustunud ja spetsialiseerunud oma kitsale erialale, et terviklikust maailmanägemisest jääb puudu. Üritamegi seda laiendada,” selgitab Paldrok.
“Proovime oma haridustegevust korraldada nii, et see ei oleks ainult tegevuskunsti- või graafikatudengitele. Ülikoolid on selleks väga head platvormid – noored on sageli valinud eriala juhuslikult ja nad ei tea tegelikult, millega tahavad tegelda. Sellepärast katsume omalt poolt nende mõttemaailma vormida või anda alternatiivseid lähtekohti maailmanägemiseks,” avaldab ta.
Väga huvitav on teha näiteks graafikakursusi filosoofiatudengitele. On ju graafika oma olemuselt justkui ühemehetrükikoda, mille abil saab vabalt oma ideid laiali paisata. Sotsiaalmeedia pakub küll väga häid suhtluskanaleid, kuid see on korporatsioonide meelevallas olev meediaruum. Sulle suunatakse teatud tüüpi infomaterjali ja sinu säutsumine jõuab järjest koomale tõmbuva kitsa ringkonnani.
Kunst ei tähenda Paldroki nägemust mööda ainult loomeprotsessis sündivaid objekte, vaid seda, et mõte oleks värske, et leiaksid elus kogu aeg mingisuguseid uusi nüansse, eneseväljendusvõimalusi ja oleksid pidevas küsimises.
Kes on maisikuningas
Non Grata paarikümne aastaga saavutatud staatus võimaldab neil sisse astuda nii ülikoolide ja muuseumides ustest kui võimaldab ligipääsu underground-kohtadesse, skvotitud majadesse ja kommuunidesse. Näiteks kunstirühmituse paljud prantsuse liikmed elavad Prantsusmaal anarhistide kommuunis Terre Blanque.
“Seal on inimesed läinud metsa, ostnud tüki maad ja elavad täpselt nii, nagu tahavad. Kasvatavad ise toidu, kasvatavad üles oma lapsed, ei usu tavaühiskonna toimimismudelisse ja usuvad, et nemad suudavad parema mudeli välja pakkuda,” märgib Paldrok.
Ühele linnagalerii näitusel näidatavale videole on jäädvustatud Non Grata tuuri performance Mexico Citys Che Guevara auditooriumis, mille on hõivanud punkarid.
Küsimisest, kuivõrd on üksikisikul võimalik arendada sootsiumist väljaspool oma mõtteruumi või on ta lihtsalt ühiskonna produkt, on inspireeritud linnagalerii näituski – “King of the Corn”.
Ühiselt valminud piltide kirevusest peegeldub vastu ühiskonnamudel just nii keerulisena, nagu see tuuril nähtuna oma subkultuuride ja arvamuste paljususega on.
“Ukrainas on maailma suurimad geenimutatsioonivabad maisiväljad. Mais on nagu toit kolmandale maailmasõjale, poliitiline kuvand, missuguses ruumis viibime. Meediaruum ja korporatsioonid pressivad meile peale tõdesid, füüsilist ja vaimset (puhast või muundatud) toitu, milles on väga raske orienteeruda, kas see on mulle kasulik,” avaldab Paldrok.
Need pildid räägivad ka meeleseisunditest. Põhjad on pildistatud performance’itel Californias, Burning Mani festivalil liivakõrbes, Florida metsades, esitades küsimuse, kes õigupoolest on selle maailma kuningas. Kas see, kellel on kogu maailma raha, või kellel on kõik selle maailma vaimsed väärtused? Kas saab olla vaimselt või füüsiliselt ise oma maailma kuningas?