KISS MY PRINTS! In Graafika põhinäitus

17. jaanuarist 2009 näitusepindadel üle linna

Kui eelmise aasta In Graafika põhinäitus oli New Yorgist, siis tänavuaastane toob Eestisse ambitsioonikate ja vastuoluliste nimetustega kunstnikeryhmitusi Ameerika eri paigust, mis eestimaalastele ja üldse eurooplastele teada rohkem naftapuurtornide, indiaanisõdade ja jackassi kaudu ning mida kunstiga tavaliselt ei seostata – Texasest „The Amazing Hancock Brothers”, Knoxvillest „Hee Haw Prints”, St Louisist „Evil Prints, Sean Starwars and „OutLaw Prints”.

Ja kordame siinkohal juba varemkinnitatut: “Ajal, kui Ameerika on Euroopa kultuuri- ja uusvasakpoolsetes ringkondades täiesti out ja kogu maailma kurjus ja allakäik delegeeritakse ühendriiklaste kaela, kipub euraasias ununema fakt, et valdav osa maailma alternatiivkultuuri pärlitest pärineb just sellest keskkonnast. Ja midagi ei ole muutunud – alternatiivne mõtlemine ja kodanikualgatus produtseerib läänepoolkera lõpmatutes avarustes ennenägematuid eripalgelisi kooslusi, millest eurostandardiseerunul õhtumaal undki ei osata näha.” Ja nüüd, kui samaaegselt festivaliga 2009 astub ametisse Barack Hussein Obama II, tervitab In Graafika omalt poolt uut messiast selle mitmekesise fenomeni jõudemonstratsiooniga.

Tom Huck, karismaatiline meister Kesk-Läänest teeb suurepäraste mastaapsete puulõigete kõrval printe nabapluusidele, püksikutele ja T-särkidele. See tundub kuuluvat sealmail ameti juurde. Evilprint Brand ja Howling Print on laienenud ka Vans´i tossudele ja stringidele. Valik sellest kaubaartiklite kirjust kollektsioonist saab esitletud Pärnu Kunstihallis, kus muidu laiutab uhkelt Sean Starwars New Orleansi lähedalt Lousianast. Tema tonnidesse ulatuv produktsioon interpreteerib perealbumite lõpmatut materjali. Läbi prisma, mis kõkutamaajava vormi varjus julmalt sorib tavareaalsuse telgitagustes. Graafikud on sealmail kleenukeste loovtrükkalite asemel täistätoveeritud suured mehemürakad, kes sarnanevad pigem põrguinglitele. The Amazing Hancock Brothers – 50% jaapani verd Texase vennad põmmutavad oma näituste avamisel kauboidele kohaselt tulirelvi ja deklameerivad luuletusi. 150- kilone Sacramento DJ Mike Rodriguez – pool nativeameeriklane ja poolmehhiklane keerutab leivatööks plaate ja kokkab. Ja teeb graafikat. Davise linna Väike Pixel kasvatab eriloaga tervislikel põhjustel oma kommuuni tagaaias 6 kanepitaime. Ja teeb ka graafikat. Muidugi ei ole see graafika meie tähenduses, nad polegi kunagi eksponeerinud oma teoseid valges kuubis ega tea midagi trienaalidest ega bienaalidest. Fondidest rääkimata. Black Cat Press´i Bruce Gossett armastab kuuekümnendate stiilis autosid putitada ja ka elab sellest. Väike nurgake siidiraami ja tõmmiseriiuliga 2 tasandil pooleliolevate masinate vahel on tema teine tegevusala. Mis on sünkroonis laheolemise eluviisiga. Stiilsed 4-värvis kohati ruumilised plakatid panevad iga asjatundja suu vett jooksma. Siiski ei ole see väärtus ekspluateeritav – Bruce teeb iga ürituse jaoks 50 kuni 80 tõmmist ja hoiab neist vaid mõned endale. Sõpradele näitamiseks. Ja jagamiseks. Ta ei tea, mis asi on CV. Festivalikutsele ei vasta ta tavaküsimusega, et kas ise saab ka kohale toodud. Teda ei huvita. Ta pole kunagi käinud New Yorgis. Elu jooksul tahaks Miamis ära käia. Aga pole vist aega – Californias on niigi mõnus ja nautlemine kulutab ajaressursi. Kui 52-aastase mehe lemmiksündmus aastas on Halloween, peab see olema mingi teine reaalsus.

Seda hullumeelset alternatiivplejaadi jälgides ei tasu unustada, et nii nagu muu maailm on ka Ameerika eelkõige mitmekihiline – ja IN Graafika ei katsugi seda varjata. Eesti Litograafiakeskuse kureeritav USA kõrgeimate kunstiõppeasutuste professorite “Ajamasin/Time Machine” tõestab, et ka sealsel kunstimaastikul käib kompromissitu võitlus oma koha eest päikese all ja jalatäitki ei ole antud niisama käest.

Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa lisavad osalejate nimedele ka institutsionaalse taustsüsteemi, mis peaks paiskama põrmu eelpool üleskiidetud loovmetslased: Jenny Schmid, Assistant Professor of Art, University of Minnesota; John Hitchcock, Associate Professor of Art, University of Wisconsin at Madison; Dusty Herbig, Assistant Professor of Art, Printmaking, Syracuse University; Kate Copeland, Instructor, Pacific Northwest College of Art, Portland, Oregon; Endi Poskovic, Associate Professor of Art, Whittier College; Michael Krueger, Associate Professor of Art, University of Kansas, Lawrence; Mark Hosford, Assistant Professor, Vanderbilt University; Tim Dooley, Associate Professor of Printmaking, University of Northern Iowa, in collaboration with Aaron Wilson, Associate Professor of Art, University of Northern Iowa; Ruthann Godollei, Professor of Art, Macalester College, St . Paul, Minnesota, USA.

Kontserdimaja on tervenisti Eesti Noore Graafika päralt. I korruse linnagaleriis teostab vabariigi täiskohaline piirivalvur ja Pärnumaa Sigaste küla Vaike talu perepoeg Kaarel Kütas oma esimest art management kuraatoriprojekti “Viie aastaga viie rikkama riigi sekka”, osalejateks lisaks talle endale kamraadid Kaliningradi bienaalilt – Villem Jahu, Lauri Koppel, Jaanika Okk ning sugupooltevahelise tasakaalu tagamiseks täiendusena Eva Ikart ja Marian Kivila. Noored ja maavillased ei ole sellega ammendatud. Tartu Ülikooli Pärnu kolledzis seab oma uue isiknäituse üles Põlvamaa noor multiintellektuaal – kirjutaja, muusik ja trükikunstnik Riho Kall. “Sylt’s *not ДЕД! Let’s make life reasonable!” kutsub ta siiralt üles maailmaparandamisele: “…Ei ole ükskõik, missugune on tee, mille süsteemis kulgeja valib. Eesmärk pühitseb abinõu, nagu öeldakse, kuid inimesele peaks olema oluline ka see, kuidas sihile jõutakse, sest elueesmärk pole mingi obelisk, mis maastikust esile peaks tõusma. Tähtis on ka säde kaasinimeste silmis. Projekti abil muugin sisse kollektiivsesse mällu, milles võime leida tubli mahu pimedate aegade meelelahutust – krimisaateid, sädelevaid ja glamuurseid süldipidusid ja seletamatut eufoorilist laamendamist ning käratsemist – sama vana jama. Ja ikka loomulikult ka kommertsi, turundust ja korporatiivseid nähtusi, ma ei väsi pakkumast! Sisse jõudnud, üritan ma sinna oma suures lootuses tuua ka lõpuks mingi korrastava ja rahustava Mõtte.” Riho Kall, 20. nov. 08. a. Et noortefestivalil ei oleks kõik ülearu hästi üleplaanitud, pääsevad wild kaardiga osalema Kontserdimaja III korrusel Eesti Kunstiakadeemia IDK tudengid Liina Siibi juhtimisel piltidega, mis valmivad vahetult enne ülesriputamist. Fotonäitusel “Mälutagused” käsitlevad IDK tudengid Anna Aua, Villem Jahu, Eva Labotkin, chaneldior, Olivia Verev, Kirke Kangro, Andrus Lauringson, Mai Sööt, Teresa Novotny, Susi M. Scheucher ja Epp Kubu reaalsuse tunnetamist läbi mäluliste lavastuste ja läbi mälutaguse struktuurituse ja unenäolisuse: “ Maailma tajumine on mineviku tajumine mälu kaudu. Vahetu elu, oleviku kogemine on võimatu. Me ei ela elu, vaid mäletame- üldiselt, fragmentaarselt, ähmaselt. Ülejäänu haigutab sügava reaalsusemerena meie ümber, kaugetes mälutagustes paikades, kuhu vaid harvadel kordadel sattuda võib.” Sandra Jõgeva on koostanud noortesektsiooni koosluse“Fair Trade”: Sinine lamp aitab nohu vastu. Kunst aitab sinise lambi vastu. Kõige eest tuleb maksta ja tegelikult on kõik asjad õiglase hinnaga. Kunstiteose sümboolne hind või väärtus koosneb sel juhul muu hulgas kunstniku elukogemusest, analüüsivõimest, järjepidevusest, millega on omandatud ja täiendatud niinimetatud tehnilisi oskuseid; intelligentsist, empaatiavõimest ja konkreetse teose loomiseks kulunud töömahust: ajast ja energiast. Õiglast kaupa vahendavad Meeland Sepp, Katrin Piile, Remo Randver, Samuel Hasler (UK), Krista Sokolova ja Lembit Sarapuu.

Klassika laiutab sel In Graafikal Pärnu konventsionaaltemplis Endlas. Põlvkondadevahelist sidet hoiab teiste hulgas eesti graafika grand old lady Vive Tolli, kelle juubelinäitus jõuab Pärnusse Sammassaali 2009 – paarinädalase hilinemisega peale kunstniku 85. sünnipäeva-aastat. See on tänavuaastase festivali kodumaine pärl, noorte edelaeestianarhistide sügav kummardus oma pika-ajalisele sügavtrüki õppejõule. Need tavaliselt limiteeritud jaanuarikuised pimepäevad maestra juhatusel suurposti või riia maantee pingpongilaual olid ainukordsed hetked, mil nurka lendasid nongratalaste hiiglaslikud lõuendilahmakad ja kapiuksed ning nimetatud kiilusid end vastuvaidlematult pisikestesse metalliruudukestesse. Ja kui kadunud ANKi Vello Tamme trükipress nägi muudki peale kapiukse ja sussipõhja. Vive Tolli kuulub põlvkonda, mis 1960. aastatel kujundas rahvusliku kunstikoolkonna ilme. Selle põlvkonna naiskunstnikele olid tunnuslikud subjektiivsus ja idealism, esteetiliste printsiipide austamine ja klassikaline perfektsus tehnilistes küsimustes. Kuue-seitsmekümnendatel kuulus iga kommunaalkorteri kohustuslikku ossa Vive Tolli graafiline leht kõrvuti pruuni sektsioonkapi ja beezi diivanikomplektiga – fenomen, mille ülelöömiseks tuleb tõenäoliselt oodata järgmist aastasada.

Korraldajate salaplaan on meelitada Pärnu teada tuntud konservatiivne püsielanik kohale Eesti Vabagraafikute Ühenduse raskekahuritega, kelle loometööd ei pidurda artworldi trendivirvendused. Avo Keerend, Leonhard Lapin, Silvi Liiva, Ülle Marks, Jüri Kass, Naima Neidre, Maret Olvet, Kaljo Põllu, Tarmo Roosimölder, Sirje Eelma, Tiia Elken, Inga Heamägi, Maie Helm, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Katrin Kaev, Tõnis Laanemaa, Reti Saks, Gita Teearu, Evi Tihemets, Maria-Kristiina Ulas, Kelli Valk, Eveli Varik, Benjamin Vasserman, Mare Vint, Marje Üksine peaks kummutama iga maksumaksja skepsise, et eesti kunst on tühi kargamine.

Täielikud jokkerid on Ülejõel Agape Keskuses ja Port Arturis soomlased Visa Norros, Juho Karjalainen, Tuula Lehtinen, Reijo Mörö, Jan-Erik Kullberg, Kaisa Järvien, Svetlana Lunin, Outi Peippo, Ville Rossi ja Päivi Eronen.

Kunstnike Maja eksponeerib Eesti läänekalda kunstiklassikat. Pivarootsi maausku Raul Meel jätkab In Graafika ja Nüüdismuusika Päevade raames oma iga-aastast müstilise konseptualismi võidukäiku, mis PNP jäägitu modernismikultusega kokku käib kui sukk ja saabas. Avangardismi suurmeister avaldab Pärnu festivali raames osa oma neljakümnest uuest konkreetse luule raamatust, mis kõik on käsivarre jämedused ja valminud viimase paari-kolme kuu jooksul. Meel on täiesti pidurdamatus hoos! Just siin teeb come backi vabakutselisena vahepeal 10 aastat kunstibürokraatiale pühendanud Muhumaa rojalistist taevatäheldaja Reiu Tüür. Suuresilla esoteermüstik Joonas paneb välja oma 10 aastase CVtriloogia – enesekehtestamise, sellest loobumise ja siis jälle sellest loobumise. Sest vahet pole. Samuti nagu ütles suvel oma pulmapäeval peale kolm viisaastakku kestnud vabaabielu legendaarne punklaulik, “Kurjami” solist Sigus küsimusele, miks ta nüüd siis abiellus: “Noorena on ideaalid, nüüd on juba kama kaks”.

HOIDU INNI EEST!

Anonymous Boh