16.10 – 07.11.2015 Pärnu Linnagaleriis, Uus 4
Näitus „Made in Kaliningrad“ esitleb Kaliningradi (Venemaa) kaasaegset kunsti Pärnus.
Peamiseks teemaks on „kunsti, kui produkti“ eksport väljapoole Kaliningradi piire, eriti läheduses asuvatesse naabermaadesse.
Eesti ja Venemaa geograafilise läheduse tõttu on meie riigid olnud pikalt seotud ühise ajaloo ja ka keeruliste omavaheliste suhetega. Seni on olnud suhtlus enamasti majanduslikku laadi ning vähem kultuuriline, eriti kaasaegse kunsti vallas.
Näitus „Made in Kaliningrad“ on saanud teoks Venemaa riikliku kaasaegse kunsti keskuse Balti filiaali Kaliningradis toetusele.
Näituse kuraator: Evgeniy Umanskiy
Näitusel osalevad: Oleg Blyablyas, Juri Vassiljev, Aleksei Chebykin, Alexander Podoprigorov, Elena Tsvetaeva, Evgeny Umansky, kunstnike rühmitus “San Donato”, kunstnike rühmitus “Õrnad naised”, kunstnike rühmitus “Ühised värinad”, Dmitri Celine, Danil Akimov, Topp & Dubio (Holland), Carl Michael von Hausswolff (Rootsi)
MEEDIA:
“SIRP” 06.11.2015 Siram
“Täpselt kadreeritud Kaliningrad: polügoonist neerukivideni”
Rühmitus Ühised Värinad, foto „Jasnoje“
Kaliningrad on Vene riigi eraldiseisev tükike, mis asub meile üpriski lähedal. See kummaline preisi pärandi ja „võimalik vaid Venemaal“ stiilis veidruste segu tundub aga aegruumis kaugel olevat: läbi selle ei vii teed Euroopasse, sinna ei põika uudisvood, see nagu ei eksisteerikski reaalsuses. Ometi on Kaliningrad olemas, seal elavad inimesed, mõni neist on isegi nüüdiskunstnik. Seda mentaalset eraldatust likvideerima ongi mõeldud näitus „Made in Kaliningrad“.
Üks Pärnu ja Kaliningradi kunstielu ühine joon koorus välja vestlusest näituse kuraatori ja Kaliningradi kaasaegse kunsti keskuse juhi Jevgeni Umanskiga. Pärnu on Kaliningradist kümme korda väiksem, aga mõlemast linnast jooksevad kunstnikud metropolidesse. Põhjuski on sama: mõlemast on kadunud kõrgem kunstiharidus. Seega ei ole kunstnikel töökohti, pealekasvavat põlvkonda ega mitmekesist kunstivälja.
Seegi võib olla üks põhjus, miks väljapanekul näidatakse Kaliningradis sündinud teoseid, mis kõik aga ei ole Kaliningradis püsivalt elavate kunstnike looming – neid lihtsalt ei jagu. Näiteks pool rühmitusest Õrnad Naised, kes osaleb pulmarituaale üle võlli keerava videoga „Pori“, elab Peterburis.
Kaliningrad ise on kunstnikele ammendamatu inspiratsiooniallikas, sest selle ajaloolisest kontekstis väljakasvanud sürrealistlik ilme on iseenesest kunst: tarvis on ainult veidi kadreerida (rühmituse Ühised Värinad teos „Jasnoje“, Jelena Tsvetajeva fotoseeria „Vaatlusarmastus“, Aleksandr Podoprigorovi video „Kuidas ma siia sattusin?“). Sellega tegelevad kohalikud, kes teavad kummaliste märkide tähendusi – see on nende eelis. Mujalt tulnutele hakkavad huvitavad asjaolud kergemini silma ning neile jääb avastamisrõõm visuaali tagamaade osas.
Kunstnikekollektiiv Topp & Dubio Hollandist mõistatab videos „Kolm valget külmikut Moskva prospektil“, mis võiks olla noorelt surnud kunstniku Juri Lunatšarski, kes tegi väikeseid minimalistlikke installatsioone ning ajutisi monumente, loomingu tähendus. Hiljem võtsid Topp & Dubio Lunatšarski loomingulise pärandi jäädvustamise oma südameasjaks, organiseerides talle Hollandis näituse, mälestustseremoonia ja kataloogi.
Carl Michael von Hausswolff Rootsist kasutab oma fotodel punast valgust, et selle abil pildistatud keskkondadest välja tuua olulist ja iseloomulikku, antud juhul nukralt lagunevast Kaliningradi loomaaiast.
Oleg Bljabljas on videos „Kanonaad“ dokumenteerinud olukorda näidispolügooni lähikonnas, kus igapäevaelu katkestavad lakkamatud plahvatused. Vaataja samastumise kergendamiseks on lisatud seadeldis, mis paneb ka televiisori värisema, kui pauk käib.
Dmitri Tselini „Kaliningradi lossid“ juhib tähelepanu linnas nõukogude ajal levinud omapärasele kommunaal-arhitektuurilisele kombele kujundada kortermajade hoovides mängu- ja spordiväljakutega integreeritud sooja- ja elektrisõlmed teutooni lossi sarnaseks.
Kaliningrad ei koosne vaid tehiskeskkonnast. Juri Vassiljevi video „Nartsissist“ ning fotoseeria „Fashion Russian Red“ ehk „Vene puna mood“ portreteerib tüüpilist Kaliningradi meeskodanikku, kelle näos on küll püsiva vaesuse ja alkoholismi jälgi, kuid kes hoolimata sellest on piisavalt edev, et end punase raamiga peeglist vaadata ja sellega ka videos esineda. Teises töös kannab ta punast pintsakut, mis tähistas 1990. aastatel uusrikaste riietumistava ja mis praeguseks on jõudnud taaskasutusse ning vabalt saadavad kõigile eluheidikutele.
Sealsed kunstnikud näevad ka Kaliningradist väljapoole jäävat maailma. Aleksei Tšebõkin on arhitekt, kes ei lähtu masendavast tegelikkusest, vaid loob oma fiktiivse keskkonna. „Security Style“ ehk “Turvastiil“ on barokselt lopsakas projekt suurüritustel kasutatavale turvatehnikale inimsõbralikuma väljanägemise andmiseks – Veneetsias on politseikaater gondli moodi, Ateenas tank kaunistatud joonia ja dooria sammastega jne.
Rühmituse San Donato „Šaibu, šaibu!“ on moraalne abiprojekt naaberriigile, mille valitseja Lukašenka on suur hokifänn ja seetõttu läheb suur hulk rahva raha hokile. Foto-performance’is osalesid Valgevene kultuuriinimesed, kellele olid litrid suhu topitud – mõneti meenutas see meie kultuurirahva suu kinniteipimise aktsiooni vastusena Sirbi skandaalile.
Daniil Akimov on helikunstnik, kes on palju töötanud ultraheliga. Installatsioon „Minu tarkade kivi“ sündis sellest, et kunstnik haigestus neerukivitõppe ning seda raviti ka ultraheliga – kunst osutus siin sõna otseses mõttes teraapiaks.
Mitme Peterburi näituse järel on „Made in Kaliningrad“ järjekordne Janno Bergmanni siia toodud vene nüüdiskunsti ekspositsioon. Bergmanni eesmärk on ehitada meile lähima suurriigiga kultuurisilda, mis on poliitiliste ja majanduslike erimeelsuste tõttu peaaegu kadunud. Vene ja eesti kunstis on aga palju ühist ajaloo ja Ida-Euroopa kogemuse tõttu, mis on meid ühtviisi karastanud.
“Pärnu Postimees” 04.11.2015 Karin Klaus
“Kaliningradi kunstnikud kostitavad modernloominguga”
Poliitiline vabadus, feminism, uusrikaste ja asotsiaalide elu, kummaline arhitektuur, Königsbergi kultuuripärand – need teemad huvitavad Kaliningradi kunstnikke rohkem kui lilled ja liblikad.
Pärnu linnagaleriis avatud näituse “Made in Kaliningrad” eesmärk on kunsti kui “produkti” eksport väljapoole Kaliningradi. Kuigi Venemaa suhted Eestiga pole poliitilises mõttes kiita, väärib tunnustust kunstnike püüe üksteist mõista ja leida ühiseid teemasid loomingu kaudu.
Näituse ajendas eelmise aasta kevadel Pärnu linnagaleriis toimunud Peterburi nüüdiskunsti väljapanek. Mõni Peterburis tegutsev kunstnik oli pärit Kaliningradist ning tundis huvi, kas Pärnus võiks esitleda nende sünnipaiga kunsti.
Nüüd saigi “Made in Kaliningrad” teoks ja seni Gruusias, Leedus ja Poolas eksponeeritud kunstiprojekt jõudis Pärnusse.
Kohalike tegijate kõrval kutsuti osalema mõned välismaised kunstnikudki, kuna mujalt tulnud loojate pilk on terav märkama asju, mis kohalikele tavalised.
Kultuurivahetus aitab kontakte luua
Valiku Kaliningradi kunstnike töödest tegi Venemaa riikliku nüüdiskunstikeskuse Balti filiaali direktor, kuraator ja kunstnik Jevgeni Umanski. “Soovisime Pärnu kunstnikega tuttavaks saada,” meenutas kuraator näituse mõtte sündi. “Elame Balti mere kaldal lähestikku, aga Venemaa ja Euroopa Liit aina kaugenevad üksteisest seoses poliitilise olukorraga. Kultuurivahetus aitab meil üksteist mõista ja luua kontakte professionaalsete kunstnike vahel.”
Umanski sõnutsi on Kaliningradis probleem kunstnikke ettevalmistavate kesk- ja kõrgkoolide puudumine. Seetõttu ei tule moodsa kunsti viljelejaid eriti juurde ja mitu Pärnu näitusel osalevat kunstnikku on tänaseks oma tegevuse lõpetanud.
“Meil pole Kaliningradis lihtne,” tõdes Umanski oma kolleegidele viidates. “Suhtlesin siin kunstnike majas Pärnu kunstnikega. Tundub, et neil läheb natuke paremini, kuigi Kaliningradis on kümme korda rohkem elanikke: 400 000.”
Raskustest hoolimata toovad Kaliningradi kunstnikud päevakorda mitmesuguseid ühiskondliku ja sotsiaalse elu teemasid, huvituvad poliitikast ja kultuurist.
Nii tõi Umanski näitusele installatsiooni, milles on imperaatoritena kujutatud Medvedevit ja Putinit, taustaks Peterburis üles pildistatud ühiskonnakriitiline grafiti ja Jekaterinburgi räppmuusikute närviline tõlgendus CC Catchi poplaulukesest.
Kunstnike meelest pöörab kohalik võim vähe tähelepanu Saksa kultuuripärandile, kuigi linn kandis 1946. aastani Königsbergi nime.
Juri Vassiljevi fotoseeria punases pintsakus uhkeldavast bomž’ist tekitab mõtteid hiilgusest ja viletsusest: kunagi staatusesümbolina Vene tõusikute garderoobi kuulunud punased pintsakud on jõudnud kolkakülade teise ringi poodidesse ja saanud elule jalgu jäänud inimeste kehakateteks.
Lossid, pruudid, neerukivid
Kummalistele kontrastidele juhivad tähelepanu Dmitri Selini fotod: nõukogudeaegsete kortermajade hoovidesse on hiljuti ehitatud veidrad kitš-lossikesed, mis peidavad tehnorajatisi.
Rootslane Carl Michael von Hausswolff pildistas sürrealistlikus punases valguses Kaliningradi loomaaeda, juhtides tähelepanu ehitiste viletsale olukorrale. Arhitekt Aleksei Chebkini huvitasid sõjamasinad, mis tuuakse turvama olümpiamänge ja muid suursündmusi. Omapärastel fotomontaažidel kattis ta keset suurlinnu paigutatud soomukid-tankid ajaloolise arhitektuuri elementide nagu maskeeringuga.
Muusik ja kunstnik Danil Akimov uuris heli tekitavaid tehnikaseadmeid ja lõi installatsiooni oma neerukive kujutavatest fotodest ja neerukive kehast väljuma sundivast helist.
Tegevuskunstnike rühmituse Nežnõje Babõ / Õrnad Eided video “Muda” sündis legendist, mis räägib Kura sääre neiudest. Aastaid tagasi elati seal väga vaeselt ja kohalike noorte naiste ainus võimalus parema elu peale pääseda oli oodata, et nad korjaks üles mõni Leedu või Saksa kalur. Neiud said valget kleiti kanda vaid kolm korda elus: ristimisel, leeritamisel ja pruudina koduga igaveseks hüvasti jättes.
Videos visklevad pruutkleitidesse riietatud Aleksandra Artamonova ja Jevgenija Lapteva mudas, kehastades vastuolu naiste unistuste ja tegelikkuse vahel.
Kaliningradi moodsa kunstiga saab Pärnu linnagaleriis tutvuda 7. novembrini.