10.05.-03.06. 2017 Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja, Nokolai 27.
Näituse avamine kolmapäeval, 10. mail kl 17.
Näitus “Kartul vs riis”. Kunstnikud Lilli Tölp ja Mai Sööt reisisid ja seiklesid mitu aastat Indias ja Aasias. Tagasi kodus olles, talve üle elanud, ehitasid nad Pärnus, Lilli vanemate kodu garaažis valmis autentse pushcarti.
Pushcart on inimjõul lükatav ratastel müügilett. Paljudele Aasiamaadele kohaselt kogunevad inimesed selle ümber sööma, lobisema ja äri tegema. Einestades inimesed tutvuvad, vahetavad infot, hakkavad üksteise vastu huvi tundma ja unustavad korraks kultuurilis-poliitilis-religioossed erinevused ja erimeelsused.
Eksperiment on kannustatud küsimusest: “Kas kartul ja riis mahuvad ühele taldrikule?”
Täname:
Eesti Kultuurkapital
Gram Art Project
Eva Bubla
Peet Tölp
Andres Tölp
Helle Tölp
Janno Palits
Pärnu Papiniidu K-Rauta töötajad
perekond Bhattad
Navkesh Tekade
Parvindar Singh
Lalit Vikamshi
Lisainfo:
https://www.youtube.com/channel/UCiQfMPvG6uEepbp9_hiIh7Q
https://www.facebook.com/lifelikeaperformance/?ref=br_rs
MEEDIA: “Auto tagant kargas välja lehm” Pärnu Postimees 27.05.2017 Anete Kruusmägi.
Kunstnikud Mai Sööt ja Lilli Tölp elasid Indias. Killukese oma kogemusest tõid nad tagasi ja panid näitusesaali kõigile vaatamiseks.
Tölp elas enne Indiasse minekut Indoneesias ja oli veendunud, et järjekordne Aasia riik teda enam millegagi ei üllata. Ta eksis. “Indias on ikka mitu korda kaootilisem see liiklussüsteem. Seal ongi nii, et auto tagant kargab välja lehm ja sa pead selleks valmis olema,” meenutas Tölp. Sööt esialgu ahhetas Tölbi motorolleri tagaistmel: “Kuidas see võimalik on?” Kuu aja pärast istus temagi juba rolleri seljas. Sõit ühistranspordiski on seal palju ekstreemsem kui Eestis. Tölp jutustas, kuidas tal kord oli tarvis rongiga Punest Delhisse sõita, aga pileteid ei saanud. “Lõpuks seisime leti taga ja ütlesime, et andke meile ükskõik mida,” rääkis Tölp. Sõidupiletid said naised kätte, kuid kohe öeldi, et kohti ei ole. Nii magaski Tölp esimese öö põrandal. Reis kestis paar–kolm ööd.
“Hommikul äratati meid üles ja öeldi, et saate ühe narikoha kahe peale,” meenutas Tölp. “Kusjuures sa talud seda olukorda, see on kõige kummalisem. Sa ei tee sellest väljagi.”
Söödile meenus seepeale kohe rongisõit, kus ta jagas väikest nari paksu naisega. Kui seesugune pead-jalad koos eksisteerimine võib eestlasele ehmatav tunduda, leidub kollektivismil eeliseidki. Näiteks jagavad pered lahkelt sinuga rongi kaasa võetud hõrgutisi.
Indiasse mindi, seljakott seljas. Tölp läks aastaks, Sööt ühines temaga poole peal. Mõlemad naised olid varemgi Indias käinud. Tölpi tõmbasid sinna uudishimu ja budism, kuigi kohapeal mõistis, et ega sealt budiste kuigi palju leia.
Indoneesias elades reisis Tölp kord Indiasse ja sealt Nepali. “Kui olin tagasi Indoneesiasse jõudnud, sain aru, et pean mõlemasse kohta uuesti minema,” tõdes ta. Sööti kannustas Indiasse minema soov muutuda, tahe saada elukogemust ja tunda midagi sellist, mida Euroopas ei kogeks. “Muidugi spirituaalsed otsingudki,” lisas ta.
Läbielatu filmisid naised üles ja tõid videod näitusele. Muu hulgas näeb vaataja seda, kuidas Tölp, Sööt ja Ungari kunstnik Ewa Bubla push cart’ilt ehk ratastel müügiletilt eestipärast kartuliputru müüsid. Veel on dokumenteeritud kunstnike ehitatud müügikäru valmimine, performance’i ettevalmistamine Indias ja video sellest, kuidas nad residentuuris kuuti ehitasid.
“Ehitamisprotsess oli põnev. Meil ei olnud eriti häid tööriistu,” kõneles Sööt kogetud raskustest. Naised ehitasid kuudi valmis, kuid siis tuli vihmahooaeg ja puhus nende onnikese minema.
Kohaliku pere juures elati ja söödi. “Magasime aidapealsel. Aknast paistsid valged lehmad hoovi peal,” avaldas Tölp. Vetsu tuli minna lehmade vahelt, ennast ja nõusid pesti samuti lehmade vahel. 40kraadine temperatuur muutis päevavalguses töötamise võimatuks.
Tölbi ja Söödi ehitatud uhke ratastel müügilett on kindlasti see, mis ühelgi näitusel käijal kahe silma vahele ei jää. Müügikärult saab Indias süüa osta. Naised otsustasid tükikese Indiat Eestisse kaasa tuua. Nii sündiski otsus Tölbi isa garaažis ise üks niisugune valmis ehitada. Müügileti ehitamiseks kasutati lauajalgu ja -plaate, jalgratta rattaid.
“Kõik mu hambad läksid,” naljatas Sööt.
Kunstnikud tegid Indias ise süüa. Supermarketeid nagu Eestis Indias väga polegi. “Enamik toitu ostetakse push cart’idelt, turult ja kioskilaadsetest müügikohtadest,” märkis Sööt.
Tölp pani tähele seda, kuidas India riik toetas ettevõtlust. “Kui sul on eluraskused, võid iga kell naabrilt push cart’i laenata ja minna oma juurvilju müüma või hakata kingi parandama. Riik justkui soodustaks sellist maksuvaba äri,” arvas Tölp. Ta möönis, et ettevõtet luua on Eestiski lihtne. Sellegipoolest on ta kuulnud lugusid, kuidas inimesed on tahtnud tasuta toitu tänavatel jagada, ent see pole osutunud võimalikuks, sest ei teata, mis tingimustes seda on valmistatud. Indias sellist probleemi aga pole. “Kui sa kelleltki push cart’i laenata ei saa, laod oma kraami taburetile. Kui ei leia taburetti, paned vaiba peale. Kui ei ole vaipa, siis lihtsalt maha,” loetles Sööt müügimooduseid eksootilisel maal.
Indiasse jääda kunstnikud siiski ei soovinud: kohapeal oli nende sõnutsi väga raske tööd leida. Söödi kinnitusel on võimalik söögi ja elukoha eest õpetada lastele joogat, raha teenimisega on aga teistsugused lood. “Me proovisime teha kultuurikeskuses performance’i-töötuba, aga ainult üks inimene tuli,” nentis Sööt.
“Saaste, kuumus, kodutus,” nimetasid kunstnikud põhjusi, mis nad tagasi Eestisse ajasid.
Kunstnike aeg Indias möödus suuremate sekeldusteta. Mehed neid puudutama ei tulnud, hoidsid hoopis distantsi. “Kui ütlesid, et oled abielus, tõmbusid tagasi,” andis Sööt hea nipi, kuidas reisil tülitajatega hakkama saada.
Naiste turvalisust tõstis Indias näiteks see, et metroos olid eraldi vagunid meestele ja naistele.