Niina-Anneli Kaarnamo EPÄPAINO

12.04 – 06.05.2017 Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja, Nikolai 27.
Näituse EPÄPAINO avamine kolmapäeval, 12. aprillil kl 17.

Kaarnamo on soome kunstnik kes elab ja töötab Tallinnas.
Näitus EPÄPAINO seab rambivalgusesse kompositsioonid / joonte ilmnemise, ruumi paindumise. Ühendades neid elemente loob ta tervikliku installatsiooni milles galerii pinnal on aktiivne roll.
Niina-Anneli Kaarnamo otsib oma kunstis nii peeneid, nii määratlematuid seisundeid, et nende väljendamiseks puuduvad isegi sõnad. Ükskõik mis keeles. Neid ei saa mõistuslikult edasi anda. Pealkirjastanud oma näituse EPÄPAINO tahab ta meile teada anda umbes sellisest seisundist nagu kaalukausside kõikumine, millel asuv objekt alles otsib oma täpset väärtust, vibreerides vaikselt üles-alla. Ja kuigi selle eseme, nähtuse, mõtte või tunde kaal ei ole täpselt määratud/määratav, on see ometi olemas, lihtsalt meie ei suuda seda mõõta.
Niina kirjeldab oma loomeprotsessi  – kuskilt ilmuvad jooned, mille tema siis paberile tõmbab, muretsemata selle üle, kas neil ka mingi mõte on.
Neid alateadvusest kerkinud märke hakkab kunstnik omakorda osadeks lahti võtma, muutma, mõnikord saavad nad kolmemõõtmeliseks, kui nad materialiseerida, teostada puus või klaasis või metallis – nad suhestuvad üksteise, Niina ja maailmaga, moodustades kujundlikult öeldes inimmõõdulise aatomimudeli. Ja selles struktuurses üksuses on kunstnik ise oma asjade mõõt.
Eks me kõik otsi oma olemise põhja, keset ja tasakaalu. Aga ka siis, kui see pole veel käes, on ta ometi olemas, kuskil sõnade, piltide, märkide, tunnete ja tegude taga.

MEEDIA:  “Soome kunstnik suhtleb iga päev kolmes keeles” Pärnu Postimees, 29.05.2017.  Anete Kruusmägi reporter
Pärnu kunstnike maja katusetoas elas kolm nädalat Soome kunstnik Niina-Anneli Kaarnamo, kelle magamistoast avanes vaade üle tänava kasvavatele õunapuudele ja romantilistele puumajahoovidele.
Alumisel korrusel lõikas kunstnik linoolist šabloone välja, tegi tõmmiseid ja vahetevahel istus ja mõtiskles, kuidas kogu ruum välja nägema võiks hakata.

Niina-Anneli Kaarnamo oli kunstnike majas residentuuris, mis tähendab seda, et tema käsutusse oli antud ruumid tööks ja elamiseks. Periood lõppes näituse avamisega.

Pärnu Postimees käis Niina-Anneliga rääkimas paar päeva enne näituse avamist. Päev oli erakordselt soe ja päikesevalgus pani galerii lausa helendama. Vahepeal tuiskas näituseruumidest läbi triibuline kass Vicolo. Kunstnik tunnistas, et lemmikloom on ta kunstilegi jälje jätnud. Tõepoolest: üht tõmmist ehtisidki väiksed käpajäljed.
Mulle ei meeldinud mu jooned ja ma pidin selles suhtes midagi ette võtma. Niina-Anneli Kaarnamo

“Olen selle ideega juba üheksa kuud tööd teinud,” rääkis Niina-Anneli, et näituseks valmistumine võttis tublisti kauem kui vaid kolm Pärnus veedetud nädalat.

Väljapanekul näeb linoollõikeid, leitud objekte, skulptuure ja teibijoonistusi. Esimese asjana hakkab aga tähelepanelikule kunstinautijale silma kummaline Egiptuse hieroglüüfe meenutav joonis.

“Mulle ei meeldinud mu jooned ja ma pidin selles suhtes midagi ette võtma,” tunnistas naine. Ta asus juurdlema, kust jooned tulevad. Sümbolid ilmusid paberile aga pea iseenesest. Nii ta muudkui jätkas ühesuguste joonte tõmbamist.

“Näituse idee on väga lihtne,” seletas Niina-Anneli. “Olulised on jooned ja kordused.”

Värvitoonidest torkavad taiestel ennekõike silma must ja valge. Aktsendiks pisut oranži ja kollast. Paljud esemed on Niina-Anneli katnud musta värviga. Silma torkab veider must linnupuur, mis mõeldud hoopis võtmete hoidmiseks.

“Leidsin selle oma isakodu lähedalt tööstusmaastikult,” lausus vestluskaaslane. “Mulle meeldib matt must värv. Esimene asi, mille ma mustaks värvisin, oli üks skulptuur,” rääkis ta.

Kui galeriis ringkäiku tegime, käis seal parasjagu aknapesu. “Aknale tuleb teibijoonistus,” teatas kunstnik.

Kunstiteoste ja asjade paigutus ruumis võib näida juhuslik, ometi pole see nii. Niina-Anneli istub galeriisse seatud toolidel kaua, enne kui teostele õige koha leiab.

Keset ruumi on üles tõmmatud suur mustaks võõbatud aknaraam. Läbi selle paistavad galerii ja tööd kuidagi teistmoodi. Kuidas küll kõik asjad näitusesaalis nii hästi kokku sobivad?

“Mulle meeldib töötada ruumidega,” selgitas Niina-Anneli ja näitas, kuidas aknaruudustik justkui peegelduks vastasseina sätitud graafilistel lehtedel.

Intervjuud andes kõneles Tallinnas elav soomlanna segamini eesti ja inglise keelt. Pidevalt suhtleb ta aga koguni kolmes keeles.

Niina-Anneli Kaarnamo kolis Helsingist Tallinna aastal 2011, et õppida Eesti kunstiakadeemias klaasikunsti. Klaasiga töötamine muutvat ta alati väga rahulikuks. Praegusel näitusel pole esindatud aga ühtki klaasitööd. Kuidas nii?

“Kõigepealt tuleb idee ja alles siis teadmine, millisesse materjali selle võiks valada,” põhjendas kunstnik, kuidas ühe materjali paremini tundmine ei piira tema väljendusvabadust.

Kui kunstnik parasjagu oma teoste kallal ei nokitse, armastab ta sporti teha. “See aitab mul hoida end vaimselt tervena,” kinnitas ta ja tunnistas, et talle meeldib hoida oma keha sellises vormis, et vajadusel puu otsa ronida.

Veel meeldib Niina-Annelile pildistada. Fotograafiaga on ta tegelnud alates teismeeast.

Pärnu on kunstnikule alati meeldinud. Kuid ta usub siiski, et siin kauem elades võib linna romantika ajapikku oma võlu kaotada. Võõras on talle Pärnu vaikus.

“Tallinnas põlevad alati kuskil tuled. Olgu, ma saan aru, et öised tänavad on inimtühjad, aga kus on kõik tuled?” küsis Niina-Anneli.

Samal ajal on ta õnnelik, et on sattunud siia hooajaväliselt. “Mulle meeldib, et näen Pärnu inimesi, mitte ainult turiste,” sõnas ta.
Itaaliast Soome lennanud kass

“Vicolo sain Itaaliast kuus aastat tagasi,” jutustas kunstnik, kes toona sealkandis resideeris. Kass tuli tema juurde ega lahkunudki. Nii ei jäänud Niina-Annelil muud üle kui kassiga tagasi Soome lennata. Praegugi reisib kass naisega igale poole.