10.12.2009 – 02.01.2010 Pärnu Kunstnike Maja galeriis
Siram „Pärnu Kunstnike Maja näitusteplaan 2009“
„ /…/ Töötan iga päev Kunstnike Majas, kohtud kõigi kunstnikega, kes seal töötavad, kuulan nende muresid, jagan rõõme, ajan niisama juttu, seal tekivad uued ideed ja koostööprojektid. Enamikul mu sõpradest on seal ateljee ja näitused. Ka mul endal. See on suurepärane loominguline keskkond. Samas vahetevahel muutub ta painajaks – polegi põhjust kusagile mujale minna, kõik asjad saab aetud Kunstnike Majas. /…/ Kõigele selle mõeldes olen 2009 aasta jooksul üles maalinud või joonistanud kõik Pärnu Kunstnike Maja galeriis toimunud näitused. /…/“
Siram (katkendid projektikirjeldusest)
Kultivaatori päevaraamat
Näitus on kõnepult, on hüppelaud on hüpe, mis alles kerib ennast lahti, üks teise järel, hargnedes nagu mööda kruvi keerdu, sigides nagu kasvaksid puud, sahisedes nagu võrsuks rohi… Näitus on rida performatiivseid väiteid, millel veel puudub kirjeldav mõõde. Näitus on sätitud valge ruum, kuup, milles lavastub egode enesemassaaž. Näitus toimub alati samas kohas, mis on ajuti erinev ja alati eriline. Uue näitusega tuleb korraldajal kohastuda, kohaneda, kohmetumata ja tüdinemata käia uuesti läbi samad uueks saanud ruumid ja riitused – pressitekst, kujundus, paigutus, ülesriputamine, kutsed, külalisteraamat ja siis staasis, seisak. Nagu polekski midagi juhtunud. Näitus on nagu taimelava. Piiratud ajas kehtestuv ootus, et keegi seda kõnetaks, mõni külaline ehk, või mõni kriitik… Ja siis kõik kordub.
Pilt on dokument, kuid pilt on ka töömahu ühik. Pilt on pinnatäide iseenese teostuse sisepinges. Pilt on fakt, elementaarne, iseenese eest kõnelev värviväli. Pilt on nimetissõrm, osutamas iseenese duublile ruumis. Ruum kordub pildilt pildile moodustades kulissid. Ja kulissid on jäänud samaks niikaua, kui siin on korraldatud näitusi. Just sealsamas, veidi vasakul välisukse kõrval on piltide koondepunkt, kust ja kuhu on piltidele zuumitud, klassikalist, realistlikku ruumitaju järgides, rida näitusi samast ruumist. Iga pilt jäädvustab, konstateerib ja parasiteerib tegelikkusel, mida tuleb omistada hirmaeglaselt, kõhukorinal, tosinkond kaadrit aastas. Kindlas režiimis, mis valjult vastandub korralduslikule. Ühesõnaga maalides. Väikesed, kergesti teisaldatavad pildid samades saalides. Värvid valgel lõuendipinnal lõhnamas ateljeearoomides, aimamas järele pilte pildis. Või õigupoolest mitte just pilte, vaid mingit tervikimpressiooni, meeleolu. Kaader kaadri haaval ikka seesama koht, stilistika moondudes. Niipalju on pilte, kui oli näitusi. Ja siis veel üks, praeguse näituse kohta.
Rutiin, distsipliin, harjumus, tava, jätkuvus, kestvus, kordus. Me teame kunstnikke, kes igal aastal on modelleerinud oma autoportree, me teame kunstnikke, kes pildistavad end igal hommikul peale ärkamist, me teame kunstnikke, kes aastakümneid on siirdunud maalima sedasama mäge ja kunstnikke, kes aastakümneid on abstrahheerinud sedasama puud. Me teame – küll väheseid – kontseptuaalseid idioote, kes paitavad aega vastukarva.
See näitus – see on iseennast kookonist lahti kerinud aeg.
Hanno Soans, 1 detsembril, Tallinnas
Külalisesinejad: Hanno Soans (näituse kontseptsioon) ja Jasper Zoova (video „Laama“)
