kuni 28. veebruarini 2010 Pärnu Kunstnike Majas (Nikolai 27, Pärnu)
Toomas F. Aru Pressiteade:
Peeter Allik ja aasta 1988.
Aasta 1988. Neli aastat pärast 1984 on realiseerunud postapokalüptiline õudus. Värvides domineerivad pruun ja hall. Inimesed eranditult halvamaitseliselt riides ja koledate soengutega. Enamus eestalsi käitub joviaalselt, hämatakse midagi IME-st ja VABADUSEST. Kõikidel on käes sinised plastikust õllekanistrid 3, 6 ja 9 liitrised, millel ilutseb sinimustvalge kleepekas. On üleüldine liputamise, lehvitamise ja laulmise aeg. Toitutakse ainult suhkruvatist ja vahvlitest, teisi toiduaineid pole. Kuulus Edgar on sada kilo kõhnem ja sada aastat noorem, veel häbelik ja mitte ümbritsetud glamuursete naistega. Kokkuvõttes kogu reaalsus oli nihestunud areaalsuseks, mille põhjuseid võib otsida halbades kemikaalised, mida sisaldasid suhkruvatt, vahvlid ja kahtlase väärtusega õlu ja kui siia lisada veel hulgaliselt sõjaväest rahva hulka liikuvat kiiritusvastast ainet tareen,võiks nimetada kogu seda aega areaalsuse provokatsiooniks. Ettevaatlikuks oleks pidanud meid tegema fakt, et 13. oktooberil radioaktiivsesüsiniku meetodil tõestati, et Torino surilina on võltsing ning pärineb keskajast. Eestlased onaga oma konfesioonilt protestandid ja jätsid selle väga tähtsa fakti märkamata. Lisada võiks veel kurva tõsiasja, et kahjuks puudusid meil aastal 1988 mobiiltelefonid ja peaminister, kes oleks personaalselt saatnud kõigile eestlastele sõnumi ärge alluge areaalsuse provokatsioonidele.
Peeter Allik
Peetril ei ole selle aastaga 1988 mingit pistmist. Kes tahab vaadata ja näha millega Peeter visuaalselt tegeles aastal 1988 võib külastada Pärnu Kunstnike Majas avatud näitust, mis on üleval 28 veebruarini.
