Categories
Näitused

POSTMAASTIKUD. Eda Lõhmuse maalid

20.10 – 13.11 .2010 Pärnu Kunstnike Maja galeriis

Eda Lõhmusel on maalija magistrikraad Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnast. Elab ja töötab vabakutselise kunstnikuna Tartus, kuid see pole takistanud tal alates 1999. aasast korraldamast isiknäitusi üle Eesti ega osalemast rühmanäitustel ja -festivalidel üle Euroopa.

Näitusel „Postmaastikud“ esitleb Eda Lôhmus oma Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas maali erialal kaitstud magistritööde komplekti. Tegemist on valdavalt suureformaadiliste akrüülmaalidega, mis valmisid aastal 2008.

Töid on eksponeeritud ka Tartu Kunstnike Maja Monumentaalgaleriis, Tallinnas ArtDepoo galeriis ja Türi Kultuurimaja Galeriis. Pärnust rändab näitus Vôru Linnagaleriisse.

Sissejuhatuseks lôik tööde kaastekstist: „Kunstiteos kui vormide loogika, on kunstniku poolne vaatluste ehk eristuste jada (päikeseloojang/mittepäikeseloojang) ja isiklike valikute (=vaatluste=eristuste) põhjal moodustatud vormide organiseering. Ma toon eristuse käigus tühjusest=varjatusest esile vormi, teen valiku millegi märgistatud poole kasuks ehk siis valin mittevormi asemel vormi. Keegi, kes vaatab mingit minu teost, oleks kuskil ehk tõmmanud sirge joone asemel kõvera (mittesirge) või valinud üldse värvi asemel millegi muu, võibolla teatud vormi asemel mittevormi. Mida ta ka minu asemel teinud ei oleks, saab ta otsustada vaid seda, kas minu vaatluse vaatlemisel temale üks või teine eristus sobib või ei sobi. Seejuures ei kaalu autori vaatlused=eristused= mõistmised üles nende omi, kes seda kõike omakorda vaatlevad, sest taolise opereerimise raames ei saa rääkida mingitest meist ülalpool seisvatest “väärtustest” (väärtusele kui uskumusele ei vasta midagi ühest nii, nagu sõna ´mõtted´ ei tähista minu vaatlustest midagi ära mõeldut ja tallele pandut) vaid isiklikest sobivuse kriteeriumidest. Teos võib aksepteerida erinevaid interpretatsioone olemaks sobiv/mittesobiv. Ka minu maal ei ole mingi ontoloogiline valmisobjekt, vaid isiklike eristuste, valikute põhjal moodustunud kogum elementidest (joon=eristus1, laik=eristus2, … ), mis seisavad omavahelises suhtes nii üksteisega kui ümbritsevaga =vaatlejatega =reageerijatega ning on nii hüppelauaks üha uutele (sise)analüüsidele ja eristuste võrgustikele.“

Niisiis pole Lôhmuse maalid lihtsalt paika pandud tähendusega seinale talletatud originaalid vaid otsustuste vool, mis lôpuks maastikeks organiseerunult elab iseseisvat elu ning jätab seljataha ka autori enda. Nii on iga uus vaatlus (ka autoripoolne) alati juba üha uusi tähendusi loov järelvaatlus, millele see „post“ pealkirjas ka viitama peaks. Samas vôib maalidel näha lihtsalt maastikke ja lihtsalt poste ning nimetada neid postmaastikeks. Tegemist on avatud materjaliga uuteks otsustusteks ja sônamängudeks.

K. V