Pärast pikka pausi koostöös siinse linnagaleriiga kolm suve tagasi Pärnus Kunstisuve traditsiooni taaselustanud Eveli Varik palus kunstnikel üle Eesti luua teoseid, mis seostuksid labürindiga, mistõttu tema kureeritud raekoja väljapanek kannab pealkirja “Labürint”.
Kunstisuvi on alati kandnud positiivset meeleolu ja asetunud elu pidulikumale poolele. See on lähtekohaks selgi suvel.
Mõlemad väljapanekud on niivõrd tihedad, et nende vaatamine võib võtta muuseumikülastuse aja. Aga siin ei eelda see sõna – respektaabel ehk austamisväärne – muuseumitolmu ja kikivarvul käimist, vaid valmisolekut vaataja ja kunstniku intellektuaalseks mänguks. Aega selleks on 23. juulini.
Respektaabel kunstnike majas
Kunstnike maja väljapaneku “Respektaabel” üks märksõna on kuraator Sirje Eelma kirjeldust mööda huumor. Ta möönis, et humoristlikke töid kunstnike olemasolevate teoste seast kuigi palju leida pole, sest karikatuure ta ei tahtnud neilt võtta. Kui aga suure kõhuga paljas mees veloergomeetril väntab, nõnda kaloreid kulutab ja siis mingi aja tagant püsti tõuseb ja pea käokella uksest välja pistab, öeldes “Kuku!” (Jüri Ojaveri videoinstallatsioon “Ela ja sära”), ajab ikka naerma küll.
Teine märksõna on koloriit – värvilistest peadest, maalidest, skulptuuridest ja graafikast on loodud ühtne kooslus. Ja kolmas märksõna on tuntud kunstnikud, kes näitusesarja algusaegadelgi Kunstisuvel osalenud. Väärikust ja aukartust Kunstisuve 15 aasta ees sümboliseerivad skulptuure toetavad sambad.
Eelma meenutas, et Kunstisuve idee käisid 1995. aastal välja hoopiski Soome galeristid, kes leidsid, et Pärnu on tore koht, aga siin peaks olema seda tüüpi näitusi, nagu on mujal maailmas, kus metropolide ja suurlinnade galeriides näidatav kunst läheb suveks pealinnast välja väiksematesse linnadesse ja suvituskohtadesse, kus rahvas puhkuste ajal liigub.
Eelma ja Pärnu linnagalerii juhataja Alar Raudoja haarasid ideest. Kunstisuve näituste mõte laienes Eelma kureerimisel teistessegi suvituslinnadesse – Kuressaarde, Haapsallu ja Narva.
“Nägin palju seda, kuidas Kunstisuvi parandas väiksemates linnades näituste tegemise võimalusi, sest nõudsime, et meil on vaja üht või teist inventari. Avamised olid suured ja pidulikud, rahvas liikus ja see andis kohalikule kultuurielule palju juurde,” meenutab Eelma. “Kui enne kurdeti väikelinnades, et Tallinna kunstnikud ei tule eriti nende juurde, siis Kunstisuvede abil sai omavahel sõlmitud massiliselt kontakte, mis ka pärast jätkusid.”
Veelgi hiljem kasvas Kunstisuvedest välja uus projekt “100 openwindows” (100 akent), mis rändas Eestist välja Euroopa üheksasse linna ja Kunstisuved vajusid unustusse.
Tänavu suvel palus Pärnu linnagalerii Eelmal ümmarguse tähtpäeva puhul Kunstisuvi taas ette võtta, millega ta rõõmuga nõustus, kuid kinnitas ühtlasi, et see jääb tema poolt erakorraliseks. Kui aga Kunstisuvi teiste eestvedamisel suvepealinnas edasi elab, annab ta väljapanekuga oma õnnistuse sellele.
Peale kunstiteoste võib kunstnike majas vaadata tundide viisi Eelma videojäädvustusi varasemaist Kunstisuvedest üle Eesti.
Labürint nagu Alice’i Imedemaal
“Mulle meeldivad labürindid,” põhjendab Eveli Varik. “Kui inimesed tahaksid omada maja, tahaksin mina omada labürinti.”
Variku koostatud väljapanekul pealkirjaga “Labürint” tuleb vanas kõrgete lagedega raekojahoones ruumist ruumi liikudes kohati teoste vahel väljapääsu otsida. Ühtäkki võite end leida nii võsa keskelt, rippuvate kangasmaalide vahelt kui traataedikust.
Mööda keerdtreppi üles linnagaleriisse jõudnuna tasub juba esimesest ruumist alates vaadelda iga teost kõrvutatuna kogu interjööriga – siin mängivad kaasa isegi sildid seintel ja WC-ukse ruudud.
Variku põhitöö on olla Rakvere teatri peakunstnik, samuti huvitab teda sisearhitektuur. Mõlemat oma tugevat külge on ta siin usinalt käiku lasknud.
“Mulle väga meeldib film “Alice Imedemaal” ja algul mul oligi mõte sama pealkiri panna, kuid sealt tuli ka labürindi idee – teha nii tihe näitus, et inimesed peavadki nagu labürindis kõndima,” avaldab ta.
Nii palju kunstnikke – 45 – pole linnagaleriisse varem mahutatud, arvestades, et osa teoseid on mõõtmetelt märkimisväärsed. Näiteks üks Arne Maasiku võsafoto ulatub ühest seinast teise. Teoseid leiab kohtadest, kus neid varem pole olnud.
Varik möönab, et Pärnus Kunstisuvesid teha pole talle sugugi lihtne, sest samal ajal valmib koduteatris tavaliselt uuslavastus.
“Nii ma muudkui sõidan: kaks päeva olen siin ja kaks päeva Rakveres. Inimesed küsivad alati, kus ma olen. Olen mõlemal pool: ühes kohas töötan ja teises kohas puhkan ja töötan,” muheleb Varik.
Pärnusse tõmbab teda ikka ja jälle sõitma kunstnike maja, kus on niivõrd toredad inimesed. “Kuna kunstiinimesed arvestavad üksteise puhul sellega, et me kõik oleme natuke friigid, sallime kõiki teisi sellistena, nagu nad on. Ja on nii tore kuuluda kuhugi, kus sind aktsepteeritakse,” lausub ta.