Categories
Näitused

RETROSPEKTIIV Pärnu Kunstiklubi 40

09.03-02.04.2016 Pärnu Linnagalerii, Uus tn 4.

Pärnu kunstiklubi kasvas välja Rüütli tänaval asunud Pärnu I kultuurimaja kunstiringist, kus kunstihuvilisi juhendas Leili Voll. Pärnusse tööle suunatud Voll moodustas seal oma esimese kunstiringi 1956. aastal ja vedas ringi eest paarkümmend aastat, kuni sellest arenes välja kunstiklubi. 1976.aastal asutas 9 kohalikku kunstihuvilist Pärnu Kunstiklubi.

Kunstiklubi on ühendanud Pärnu ja Pärnumaa loomeinimesi pakkudes ühistegevuse võimalusi ja väljundit oma kunstiloomingu esitlemiseks laiemale publikule. 2006.aastast alates on klubi käsutuses ateljeeruum Pärnu Kunstnike Majas, kus saavad maalimas käia kunstnikud, kel kodus ruumi napib ning kus toimuvad igakuised klubi koosolekud ja ühisüritused. Klubi korraldab juba algusaastatest peale vähemalt kaks korda aastas oma näitusi ning osaleb aktiivselt Pärnu kunsti aastanäitustel. Märgilise tähendusega oli 1996.aasta, mil klubi pälvis Pärnu kunsti aastapreemia.

Klubi näitustel on teosed olnud tehnikalt ja temaatikalt väga erinevad nagu klubilased isegi: ühed leiavad naudingut looduse, loomade ja lillede realistlikust või impressionistlikust maalimisest, teised kalduvad abstraktsionismi või armastavad vaba värvimängu. Paljud klubiliikmed esinevad järjekindlalt oma personaalnäitustega Pärnu erinevates näitusepaikades.

Traditsiooniks on saanud igasuvised maalilaagrid  Eestimaa eri paigus. Looduse valguse- ja varjumängudest on käidud inspiraatsiooni ning maalimisrõõmu ammutamas Kastnas, Jaagurannas, Ridalas, Ruhnus. Esinduslike maaliväljapanekutega on klubilased esinenud Pärnu Augustiunetustel, Pärnu Hansapäevadel, Tartu Hansapäevadel ja Viljandi Hansapäevadel. 2015.aastal viidi klubi ülevaatenäitus taas vanade sõprade juurde Soome.  Vaasa  kunstiklubi seovad pärnakatega sõprussidemed juba 1990-ndate aastate algusest alates, mil esimeste näitustega üksteisel külas käidi.

KK001_0032 KK001_0042 KK001_0044 KK001_0047 KK001_0054 KK001_0057 KK001_0065 KK001_0070 KK001_0074 KK001_0082

 

MEEDIA: Pärnu kunstiklubi on sama rahvalik nagu “Õnne 13” , Pärnu Postimees, 11.03.2016, Anu Jürisson

Tiina Erala elas veel kolm aastat tagasi Rakveres, kui tütrepere ootamatult Pärnusse päranduse sai ja tedagi siia elama kutsus.
“Olen üsna uustulnuk Pärnus,” lausub eluaeg kunstiga tegelnud naine, kelle esimesi käike suvepealinna kolinuna oli siinsest kunstiklubist läbi astuda.
“Juhtus nii, et samast majast Raekülas tuli teine pool müüki ja tütar küsis: ema, kas sa ei tahaks meie juures elada? Ütlesin, et miks mitte, minu eas viimane aeg midagi kardinaalset ette võtta. Nüüd on mul Pärnus ilus elamine, lõpuks ometi oma ateljee ja olen hästi rahul – Pärnu on väga tore linn elamiseks,” kinnitab Erala.
Erala on jõudnud kodulinnaosas Raeküla Vanakooli keskuses oma esimese akvarellinäitusegi teha.
“Mina olen ametilt juuksur ja kui Tartus juuksurikoolis õppisin, pidime kõik habemelõikused ja soengud pliiatsi või söega paberile joonistama,” avaldab pärnakas Ly Saat, kuidas tema maalimise juurde ja kunstiklubisse jõudis.
Aastaid lasteaias töötanud Heli Üle liitus Pärnu kunstiklubiga läinud aasta kevadel. Klubilaste mullusuvine maalilaager Ruhnus jättis talle kustumatu elamuse ja praegu ootab ta juba suvist Vormsisse laagrisse sõitu.
Kuna oma lapsed on Ülel ammu täiseas ja aega rohkem käes, on joonistamisest-maalimisest saanud talle paeluv ajaveetmise vorm. “Mis minu eas inimestel ikka teha, ma väga kodus konutaja tüüp ei ole,” muheleb ta.
“Kõigepealt tulin Pärnu kunstikooli Üllar Kallau maalimiskursustele ja sealt hakati mind klubisse meelitama. Nii ma siia jõudsin. Ma alles õpin värvimaailma tundma, mul on pintsliski pliiats sees, mida ei tohiks olla,” räägib Üle, et ülejäänud klubiliste jagatud kogemustest-nippidest on talle selle maailma tundmaõppimisel palju kasu.
40aastaseks saanud ja sel puhul äsja Pärnu linnagaleriis raekojas retrospektiivse juubelinäituse avanud Pärnu kunstiklubi liikmeskond on kirju: siit leiab nii kunagise Eesti kunstiakadeemia õppejõu kui paljude üsna kunstikaugete ametite esindajaid.

Lahutamatu osa elustiilist

Paljud neist on mõne kursuse või muu elus ette tulnud juhuse käigus selle pisikuga nakatunud.
“Värsket verd oleks veidi juurde vaja, aga elujõulised oleme küll. Meil on tugev tuumik,” lausub Kadri Grišin.
Grišin on üks hiljuti kunstiklubiga liitujaid ja kolleegide sõnutsi tubli projektide kirjutaja klubi kolmeliikmelises juhatuses, kus toimetavad veel Ly Saat ja Lea Kalde.
“Keegi peab ju koordineerima seda asja, aga põhimõtteliselt on klubi vedamine ikkagi meeskonnatöö. Mõtteid pakuvad kõik välja,” avaldab Grišin. “Liituda võib meie klubiga alati, mida priskem kere, seda rohkem jõuab,” utsitab ta nooremaidki ümbruskonna elanikke klubi kunstnike majast üles otsima. Hea näide on kas või Pärnu Ülejõe põhikooli kunstiõpetaja Tiina Niin.
Huvilise seniste oskuste tase ei ole klubisse astumisel oluline, sest klubi üks mõtteid ongi koos õppida ja areneda. “Inimesel peab tahtmine ja huvi olema,” märgib Saat.
“Ka mul ei ole mingit kunstiharidust, kuid on kirg kunsti vastu. Mulle meeldib loomingulisus, mõnus lapsemeelsus, mida on kõigis kunstnikes,” räägib Grišin. “Need inimesed vaatavad samamoodi maailma ja süttivad selle peale, et “oh, kui ilus kivi, milline muster, värvid, tekstuur”. See on vaba, voolav entusiasm, mis köidab ja liidab,” mõtiskleb ta.
Peale suviste maalilaagrite looduses ja kunstinäitustel käimise nii Eestis kui Soomes kaasnevad aeg-ajalt ühised õpitunnid juhendajatega. Läinud suvel õpetas klubi oma liige Kersti Ristmäe kollaaži, praegu valmistutakse portreede maaliks ja sinnagi on plaanis keegi juhendama kutsuda.
“Sa näed, mida teised katsetavad ja kuidas igaüks oma rada pidi areneb, selles mõttes on väga vahva niimoodi koos käia,” tõdeb Marju Lorentson, kes kunstiklubis osalenud üle paarikümne aasta.

Eri aegu on näinud mitu presidenti

Läbi aastakümnete on Pärnu kunstiklubi enne mitmeliikmelise juhatuse loomist vedanud mitu presidenti: sajandivahetusel Üllar Kallau, 1990. aastatel Mati Luhtjärv ja enne teda veerandsada aastat Riho Peetla, kes klubi loomise mõtte Leili Volli kunstiringis käinutele 1970. aastail pähe pani.
Voll suunati Pärnusse kunstiõpetajaks 1950. aastate keskel ja siis tuli tal ka linna kultuuriosakonnaga tutvust teha.
Sõjajärgseil aastail oli Pärnu saatuste uperpallides paljuski professionaalsete kunstniketa jäänud, alles jäänud huvilised tegelesid loominguga iseseisvalt, kuid jagus neidki täiskasvanuid, kes väga tahtsid õppida.
“Küsiti, kas ma ei hakkaks midagi organiseerima. Siis sai Pärnu I kultuurimaja direktoriga räägitud, tema leidis ruumi ja aja, panime kuulutuse lehte ja rahvas tuli,” mäletab Voll. Esimene ülelinnaline näituski sai toona kiiresti ära tehtud.
Kunagisest kunstiringist on kunstiklubi ridades alles üks Volli õpilane – Ella Žuliene, kes hakkas joonistamas-maalimas käima 9.–10. klassi õpilasena.
“Ella paistis oma andekusega kohe teiste õpilaste seast välja ja esineb jätkuvalt igal aastal väga edukalt näitustel. Seda on tõeline rõõm näha,” kinnitab õpetaja.
Mati Luhtjärve sõnutsi tõusid kunstiklubilaste käeline osavus ja oskused eriti kõrgele siis, kui neid asus juhendama Uno Uibo.
“Kunstiklubi on sama rahvalik nagu seriaal “Õnne 13” – osa elustiilist. Kunst on samasugune suhtlemisvahend nagu keelgi,” lausub Üllar Kallau, kelle klubivedamine jäi aega, mil piirid lahti läksid ja ühes sellega hoogustus näituste tegemine.
Motivatsiooni jätkata andsid kunstnikele sõprussidemed Vaasa ja Jelgava kunstnikega. Klubi liikmeskonna arvukuses oli kõrgaeg, sest Eesti taasiseseisvumisega tõusis inimeste iseteadvuski.
“Järsku oli igaühel vaba voli otsustada, kas tahad näitust teha või ei,” meenutab Kallau. “Selline hea aeg kestis kümmekond aastat, kuni see hakkas tavaliseks muutuma.”
Üks hea asi on kunstiklubis veel: siin saab kambaga näitustele välja minna. Piisab, kui igaüks toob paar pilti ja väljapanek ongi koos.