3.02 – 26.02.2011 Pärnu Kunstnike maja galeriis
Valisime sellel aastal oma näitusele teema, mis niivõrd ei pea väljenduma otseselt eksponeeritud töödes kuivõrd kandma edasi seda tunnet, mida need sõnad tekitavad. Roosil on sümbolina mitmeid tähendusi. Kristlikus kunstis on talle omistatud universaalse täiuslikkuse ja Jumala märgi tähendus. Lillede kuningannana on roos ka Neitsi Maarja sümbol, tähistades andumist, kannatust ja vaikimist. Kristlikust kunstist on see motiiv levinud ka erinevate maade rahvakunsti. Lilltikandit tuntakse ka roosimise nime all. Väikesaartel nagu Kihnu ja Muhu nimetati kõiki uhkemaid lilli roosideks ja need levisid meie rahvamustrites. Värvirohke lilltikand kaunistas meie esivanemate pidupäevarõivaid ja koduseid tarbeesemeid. Tikandites on kasutatud ka roosat tooni. Roosa sisaldab endas kirglikku punast ja majesteetlikku valget. Tooni intensiivsus sõltub nende kahe tooni omavahelisest vahekorrast. Muhuroosa on väga armastatud värv üle kogu Eesti. Tänapäeva inimene teab seda tooni kui neoonroosat või Barbie-roosat. Muhulased ise nimetasid seda kiperoosaks ja sellega kaunistati ka meesterõivaid. Nõukogude perioodil näitasid inimesed üles nutikust, et seda õiget muhu roosat saada
– kasutati nii krepp-paberi leotist kui ka tikuväävleid
Roosal värvitoonil on kummaline roll võrreldes teiste värvidega. Ühelt poolt seostatakse seda väikeste tüdrukute ja nummiks olemisega. Teisest küljest on see ka küpsete daamide värv – mida vanem eit, seda roosam kleit. Ka värvusõpetuses peetakse roosat tooni energeetiliselt väga heaks värviks. Miks muidu lapsed seda armastavad? Tarbekate näitused on samuti soojad ja inimsõbralikud. Tarbekunst on põimitud käsitöö ja selle võtetega, mängides kitši ja kunstilisuse piirimail. Iga tarbekunstnik on seisnud dilemma ees – kas järgida tellija soove ja nägemusi või suruda peale enda vaade asjadele. Nii me siis balansseerime – kas olla roosiline ja roosa või mitte.
