THE BEST – B 3

22.09 – 09.10 Pärnu Linnagalerii, Raekojas, Uus tn 4. Kolme Balti riigi kunstnike ühisnäitus B3, THE BEST. Osalevad kunstnikud kolmest sõpruslinnast – Šiauliai, Jelgava ja Pärnu.

Näitusel on pikad traditsioonid. Esimene ühisnäitus toimus 1999. aastal Jelgavas ja peale seda on järjepidevalt igal aastal toimunud näitused ühes sõpruslinnas, tutvustades oma riigi ja linna kunstnikke.

Tänavu on võõrustajaks Pärnu. Näitus kannab ka nime THE BEST, ehk siis parimad palad Šiauliaist, Jelgavast, Pärnust. Šiauliaid esindavad Zivilė Spudytė-Blede, Virginijus Kinčinaitis. Jelgava kunstnikepaar Mārīte ja Aleksandrs Djačenko pakuvad vaatamiseks keraamikat. Pärnut esindavad fotoloominguga Marko Toomast, Indrek Aija, Alar Raudoja.

Jelgavlased Aleksandrs (1949-2021) ja Mārīte Djačenko (1945) on sündinud keraamikakunstnikud. Nende käes allub savi kuulekalt käe väikseimatelegi liigutustele, savi hakkab isegi laulma. Pikki aastaid kestnud kooselu ja töötuba, mille nad on koos loonud ning suhtumine keraamikasse ja kunsti, on loovtöös arendanud nende lähedust ja toonud esile erinevusi. Mõlemad kunstnikud on olnud üks jagamatu tervik.

Aleksandrsi loomingus domineerisid figuraalsed kompositsioonid, mis näitasid tema piiramatut fantaasiat, mehelikku konstruktivismi, huumorimeelt ja avatust maailmale. Ta oli skulptor ja suutis luua peaaegu kõike, isegi näidata liikumist, illusioone ja portreesid keraamikas.

Mārīte loob ka figuraalseid kompositsioone, kuid samal ajal valmistab ta dekoratiivplaate, mille tarvis inspiratsioon tuleb alati loodusest, sealhulgas selle erinevatest vormidest. Ta näitab oma naiselikku, romantilist vaadet elule.

Šiauliai Galerii kuraator – Virginijus Kinčinaitis  „ÜLEV“

Virginijus Kinčinaitis on kõige paremini tuntud kui isik, kes asub pildi teisel poolel – mitte loojana, vaid uurijana. Kui aga avame autori kunstikriitilised teosed, selgub esmalt, et ta on pidevalt tundnud muret piltide mõju pärast ning pidanud pikas perspektiivis välja mõtlema oma vastuse. Sellel näitusel ei ole Kinčinaitis kuraator ega kirjanik, vaid fotograaf ja piltidega esineja. “Ülev” on assotsiatiivselt koostatud fotopiltide kogumik, mille autor on mõne aasta jooksul kogunud puhtalt enda rõõmuks.

Pildistades Kinčinaitis mitte ainult ei salvesta – ta tõlgendab pilti kohe. Tema jaoks pole pilt peaaegu kunagi mõttetu, primitiivne ega tühi. Tema pilte rikastavad kultuurikontekst, kordamine, meenutamine ja varem ette kujutatud kogemus. Igal beebil, alasti inimesel või vanal mehel on prototüüp maalikunstis, graafikas, skulptuuris või luules. Igal vana maja valgus- või varikatusel on märkimisväärne tähendus, nii et Kinčinaitise kujutised lähenevad seletusele, millest nad kunagi on pääsenud, säilitades siiski kogemusliku kihi.

Kuigi igal pildil näivad olevat kõikjal kinnistunud ajaloolised kujundid, tähendus ja kultuur on paljud loojad öelnud: “kõik on juba tehtud, midagi pole loomiseks jäänud. ” Seevastu Kinčinaitise kujutlusmaailma rikkus arendab oma ruumilist arutlust ja maailma omavaheliste suhete keerukuse tunnet ning laiendab tajumist afiinsusest. Ja see tähendab, et nad ühendavad inimkonna ja räägivad universaalset keelt!