Anna Korzhova lõpetas kodulinnas Samara riikliku arhitektuuri ja tsiviilehituse instituudi innovaatika erialal. Kuna õppejõud julgustasid tudengeid tegelema installatsioonide ja tegevuskunstiga, asus neiu õppima Viini kunstiakadeemias kunsti ja digitaalset meediat.
See kool jäi lõpetamata, sest tasuta õppe võimalused said otsa, kuid armastus videokunsti ja performance’ite vastu jäi püsima.
Samara linnavalitsuse arhitektina töötav Korzhova on osalenud isiku- ja rühmanäitustel üle maailma, Eestis saab tema töödega tutvuda esimest korda.
Korzhova näitus “Töö ja unistused” Pärnu kunstnike majas koosneb kuuest videost. Kahes videos näidatakse töötegemist: kunstnik filmis ehitusplatsi, kus ekskavaatorid ja teised masinad müttasid midagi ehitades päevade kaupa.
Korzhova võrdles Saksamaal filmitud ehitustegevust industriaalse balletiga, kus massiivsed masinad tundide viisi monotoonselt samu liigutusi teevad.
“Mida nad ehitasid, ei tea, aga töö käis peatuseta päevad läbi,” meenutas Korzhova ehitusplatsil toimuva jälgimist. “Ehitatakse aina uusi objekte, maju ja tootmishooneid, selle najal püsib majandus. Samas sellises kinnises ringis töötamine on üsna raske seisund: mille jaoks või kelle nimel päevad läbi rabatakse?”
Teise näituseruumi on koondatud Istanbuli sadamas jäädvustatud videod, kus kivisel rannal veedavad aega puhkajad. Ühes videos istub esiplaanil mees ja vaatab ainiti merele.
Korzhova märkas videot üles võttes, et mees istus sihvkasid närides ja kaugusse vaadates rannakividel liikumatult ligemale tund aega, tegemata välja eemal sebivatest jalutajatest ja sadamas kulgevatest laevadest.
“Inimesed aina töötavad, toodavad midagi, on mutrikestena masinavärgis kinni, aga samas naudivad neid üksikuid hetki, kus teevad seda, mida ise tahavad, kas või vaatavad merele ja unistavad,” arvas Korzhova. “Just sellised hetked iseloomustavad inimest.”
Kunstniku arvates tasub vastandlikke videoid vaadates igaühel mõelda, mille nimel ta töötab.
Kas ta rabeleb suletud ringis selleks, et midagi toota ja saada palka, et siis tarbida? Kas töö on eesmärk omaette või võib seda protsessi loomerõõmuga nautida? Kas on aega enese sisse vaadata, järele mõelda, unistada, ideid koguda?
Kunstnik tõdes, et temale ei tundu igapäevane amet arhitektuuriosakonnas mõttetuna, kuigi koju minnes ei õnnestu alati töömõtteid kõrvale lükata.
“Töötame ajaloopärandiga, taastame ajaloolist kesklinna ja koordineerime restaureerimisprojekte,” rääkis Korzhova oma ülesannetest. “Kui ei peaks igapäevase leiva teenimiseks tööl käima, tegeleksin siiski selle alaga, sest see huvitab mind. Kuid töötaksin vabamas vormis, mitte nii, et iga jumala päev tuleb kohal olla ja pikemalt ei saa ära sõita.”