08.08 – 05.09.2020 Pärnu Linnagalerii, Uus tn 4. IN Graafika esitleb: Festivali peanäitus Pärnu Raekojas – “Tuntud ja tundmatu PEETER ALLIK”
Peeter Alliku graafika ja videoretrospektiiv “Künnivaod” Festivali peanäitus eksponeerib eelmise aasta viimasel päeval igavestele künnivagudele siirdunud Peeter Alliku ulatuslik graafikalooming, mida elustavad tema poolt ja temaga tehtud laiemalt esitlemata videomaterjalid – intervjuud, tema lavastatud lühifilmid.
“Peeter Allik oli maamees. Kolm aastakümmet tagasi tuli ta Puurmani külast linna ja siiamaani nägi ta välja täpselt samasugune maamees, aga mitte nagu maamehed nüüd, vaid nagu maamehed kolmkümmend aastat tagasi. Tema meeleruum ei olnud Emajõe
Veneetsias, vaid Puurmani põldude vahel, sajanditepikkustes künnivagudes, seenemetsas ja jõhvikaväljadel. Oma maameheliku paksu sõrmega sonkis ta ühiskonna sotsiaalses kliitoris, erutades ülimuseni, kompides taluvuse tasandeid viimse piirini. Peeter oli justkui Eestimaa Prometheus, ta tegelikult ei tahtnud elada linnas, mõista mõistusevastast, kohanduda olemasolevaga, aga ta oli altruistlikult lasknud end aheldada urbanistliku kolossi külge. Tehismaailma hüäänid õgisid igapäevaselt ta maksa, kuid talle on antud missioon – rahva harimiseks, talupojatarkuse alalhoidmiseks, mõistuse säilitamiseks. Oma esiisade kombel ajas temagi oma vagusid, päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Vastupidi põhjamaa seadustele ei olnud tema põllul vaja oodata kevadet, maa sulamist, päikest, linoolivagudel ei olnud ajalist limiiti, ei olnud ikaldust. Ta ei osalenud sotsiaalses kamraadluses, oma Filosoofi tänavalt ja Vanemuise ateljeest käis ta all-linnas vaid tärpentini ostmas. Tal polnud ka tingimata vaja isegi tehnikat – mahajäetud majadest rebitud linoolile kantud sõnumid siirdati sealsamas kodupõrandal suurte jalalabade abil paberivirnadele. Vana hea graafika on võimalus isegi siis, kui kõik muu kaob – täieliselt vaba eneseväljendus, igamehe trükitud omaajakirjandus, mistahes demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes. Ta luges läbi iga raamatu, mis ilmus, vaatas läbi iga filmi, kultuurilehe, ta tundis oma tööpõldu läbi ja lõhki, peensusteni. Ta oli rehepapina kaval ning omandas kaasaegse maailma tööriistakasti kogu oma mitmekesisuses – ta ei manifesteerinud oma tõde populistlike loosungite ja lihtsate sõnakõlksudega, tema pildikeel oli täis meisterlikkust, romantikat, koomikat ja absurdi, nagu elu ise. See oli vastupandamatu ja kõikehõlmav, sellesse jäi vaataja kinni nagu kärbes ämblikuvõrku, olenemata oma taustast või haritusest, need pildid olid kõigile. Teda oodati kui Messiat nii Hiina paleedes kui Ameerika lõputuil avarustel, tema piltide ees sulasid nii anarhistlikud punkkommuunid Mehhikos kui Vana Maailma tipptriennaalid. Rahvas sellest muidugi midagi ei teanud, Maarjamaa kroonilises kriitilise massi defitsiidis sai olla igal alal vaid üks tõeline meister, üks tegija. Nii arvasidki kõik õndsad kodumaised, et selline lihtsalt peabki üks kunstlõikaja olema, sest ainuke võrdlusobjekt talle endale oli tema ise. Meistrit see ei seganud, tal oli ajada oma vaod igavikulises liikumises, ajatu universumi alustaladesse, nuga libisemas katkematult kummi, telekaekraan silmade ees ja õllekruus käeulatuses, lapsed jooksmas tema ümber. Kunst on tõsine asi. “
Al Paldrok
IN Graafika festival on toimunud Pärnus aastast 1998. See on kõige pikema traditsiooniga siiani toimuv iga-aastane kujutava kunsti festival Eestis.
Näitusi ja publikuprogrammi toetavad Pärnu linn, Eesti Rahvakultuuri keskus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kujundusgraafikute Liit.