11.12. 2015 – 09.01.2016 Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja, Nikolai 27.
Autor usub, et tema kunst rikastab kultuuriaspektide tajumist ning spetsialiseeritust graafilise disaini mitmekülgsust ja maalimise valdamist.
Ta käib ajaga kaasas ja on oma vaimsuselt loominguline ja tehnoloogiline.
Tehniliselt on koondatud põhimikele autentne maalimine ja joonistamine. Reaalajas tehtud digitaliseerimine on ühendatud kaasaegse maalimisega,
mis on jäädvustatud põhimikest lõuenditele. Lõpetuseks on autor igat lugu maalinud ainuomases autoritehnikas.
Selline uue meediate ja traditsiooniliste distsipliinide ühendus loob loovuse omapärasusega uue põhimõtte kunstivormile, mis koosneb isiklikest ja ühiskondlikest elamustest.
Esitusele tulevad teosed on oma olemuselt aktiivsed, hoiakult sõltumatud ja spontaansed.
NB! Eesmärgiks on avardada elukeskkonda ja pöörata tähelepanu tajumisest lubatud põhimõttelistele tegutsemisviisidele.
MEEDIA: Disainer pani näitusele üles viitsütikuga pommi “Pärnu Postimees” 15.12.2015 Anu Jürisson
“Vedur, arbuus ja viitsütikuga pomm” on Jaanus Eensalu Pärnu kunstnike majas avatud näituse nimiteos, mis sümboliseerib tulevikus üha enam kasutatava digitaalse ja käsitsi tehtud kunsti segunemist.
Eensalu on Tartu kõrgema kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna juhataja, kes oma töös puutub tihedalt kokku graafilise disaini ja selle õpetamisega tudengitele – tulevastele kujundajatele.
Nii on Eensalu hästi kursis sellegi suundumusega, et nii graafika kui maalimine kolivad järjest enam arvutisse, sest digitaalsel kujul saab tänapäeva kiirelt tuksuvas maailmas oma teoseid hõlpsamini ja rutem meelepäraseks muuta.
See ei tähenda, et käsitsi tehtud kunst kaob. Küll jooksevad graafika ja maali suunad nüüdisajal väga tihti kokku. Kui graafikas annab teha tõmmiseid lõpmatuseni ja neid seejärel värvi, raami või paspartuuga muuta, siis digitaalselt saavad väikesed muudatused võimalikuks juba maalidelgi.
Väljapandud teosed näitavad eri valikutega saavutatud kontrasti. Poolel piltidel on Eensalu visandanud kõigepealt paberile mustvalged sketšid, need diginud ja arvutis saavutatud värvilise lõpptulemuse uuesti paberile trükkinud.
Teistel piltidel on ta maalinud lõuendile valmis suure osa maalist, alles siis pildi digitaalseks muutnud ja selle pärast uuesti käsitsi üle maalinud, et anda teosele nii maalile omane faktuur kui ainukordsus.
Sellised teosed peaksid autori arvates võimaldama naudingut igale vaatajale: ühed armastavad klassikalist kunsti ja teised tahavad ajaga kaasas käia ja näha uudseid lahendusi.
“Siiski ei ole see masstoodang, seda ei jõuaks teha ja sellist suunda see ei tohikski võtta,” mõtiskles Eensalu.
Ta möönis, et tehnika areneb ülikiiresti ja paraku ei valda inimesed digitaalset maailma.
“Me kasutame neid võimalusi väga vähe nii kunstilises mõttes kui argielus, võib-olla ehk vaid kümme protsenti, sest tehnika on arenenud meist kõvasti ette. Seda kõike on meile natuke liiga palju ja me ei suuda seda veel hallata,” tõdes kunstnik.
Eensalu tunnistas, et keset kiireid muutusi on keeruline õpetada tudengeidki. “Oleme õpetamisel läinud väga palju klassikaliste distsipliinide – joonistamise, maalimise, graafika, skulptuuri, kompositsiooni ja disaini peale, sest ainult selliselt vundamendilt saab edasi tehnika juurde minna,” avaldas õppejõud. “See kõik ei kao kuhugi, vaid meie vahendid muutuvad.”