17.11 – 11.12.2010 Pärnu Kunstnike Maja galeriis
1988. aasta kevadel Vietnamis olles kutsusid kohalikud noored meid, nõukogude inimesi, särasilmselt Lenini lasteks. Tol korral, kui meil Eestis olid esimesed kokkuhoidvad iseseisvustuuled puhumas, tundus see nõutukstegevalt kohatu. Mõtlesime, et meid see ei puuduta – VENE VÄRK. Samas on selle mõtte tõlgendus mind aeg-ajalt kummitanud ja viimasel ajal üha eredamalt esile pressinud. Kui elujõuline on sovetlik vereülekanne, kui viljakas sigivus? Idealistlikult võiks arvata, et demokraatlik riigikord pakub arenguks võimaluse kõigil tasanditel iseseisvalt mõelda ja EETILISELT tegutseda. Üllatudes tuleb tänagi tunnistada, et vaadates meie ümber võimuuimas koogutavaid silmakirjalikke tegelasi, näeme esirinnas tublisid leninlasi, kes oma päritolu salates, rõõmus-tegusalt ühte jalga marssides ometi eelkõige verekutset järgivad. Töö teostamise tõukejõuks oli muuhulgas ka M.M. Boži salapärane maal V.I. Lenin, kus poolpöördes nimikangelane justkui valmistuks kaleidoskoopilis- omapoisilikuks reinkarnatsiooniks. Lenini lapsed ehk Verekutse andis tõuke lõpetada tööd Koalitsiooni sünd 1999-2009, Langenud lahinguväli 2006-2010, Poliitbüroo 2010. Kaht viimatinimetatut saab vaataja lisaks Verekutsele näha ka sellel näitusel.
Ahti Seppet
