Näitusel vaatavad teile otsa või ka mujale seltskond alasti naisi. Erinevad, nii vanuselt, välimuselt ja isegi elusaatuse poolest. Kuid üldiselt ühendab neid asjaolu, et nad on kõrvale heidetud, erineval moel ja põhjusel. Kas sotsiaalselt, professionaalselt, rahvuse või vanuse tõttu.
Üks neist on nüüdseks ka ka lõplikult kõrvale lükatud, tema mõrva ei uurinud keegi.
Enamasti me selliseid inimesi niimoodi ei näe. Enamasti elavad nad varjatult või on niimoodi riides, et enamus pöörab pilgu ära. Aga kui nad on alasti, siis võime konstanteerida, et nad on tegelikult samasugused nagu meiegi – inimesed, erinevad, traagilised. Aga ei ole monstrumid. Pigem isegi n.ö, ilusamad kui ühiskonda kaasatud olendid.
Nad ei poseerinud siiski kunstieesmärkidel või ülla sõnumi edastamiseks. Nendel piltidel on olulisel määral alandust ja eneseületamist sees. Ühelt poolt on see jõhker, traagiline ja teisalt annab see piltidele hinge.
Piltide esteetika on inspireeritud nii mu isa arstiraamatutest nähtud meditsiinifotodest aga ka politseiportreedest, vangla- ja koonduslaagripiltidest. Kuigi kõik need zhanrid eiravad pildistatava hingeelu, on nad olnud just väga ekspressiivsed, väljendamaks suurepäraselt inimeseks olemise traagikat (kui nüüd suuri sõnu teha).
Näitus jätkab esteetiliselt ja ka temaatiliselt 13er-i 2007. aasta näituse „Naised – elukangelased“ liini.
Margus Kiis, fotograaf ja kuraator
