Categories
Näitused

Heli Tambur PÄIKESEMAASTIKUD

17.08.-10.09.2016 Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja, Nikolai 27.
Kolmapäeval 17. augustil kell 17 avab Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas oma isiknäituse “Päikesemaastikud” kunstnik Heli Tambur, olete oodatud näituse avamisele!
Heli Tambur on näitustel esinenud aastast 1978. Näitusel “Päikesemaastikud” saab heita pilgu kunstniku viimaste aastate loomingule.
Peamiselt 2015-2016 aastal maalitud 23 lõunamaiselt värviküllast maali on Tambur enda sees Eestisse transportinud erinevatelt reisidelt üle maailma.
Reisidelt tagasi koju jõudes võtab kunstnik kätte pintsli, katab seinad ja põrandad ajalehtedega ning laseb enda sisse kogunenud pildid lõuendile voolata.
Heli on öelnud, et kui keegi tema sõpradest-tuttavatest peaks talle maalimise ajal juhuslikul külla tulema, siis nad küll teda ära ei tunneks.
Päikese sisseneelamise ja väljakiirgamise oskuse on kunstnik elu jooksul täiuslikuks lihvinud.
Heli Tambur on Pärnu üks tunnustatumaid kunstnikke. Aastal 2000 omistati talle Pärnu linna kunsti aastapreemia. Tema tööd on olnud ühisnäitustel Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis, Lätis, Leedus ja Albaanias. Tema teoseid leiab paljudest erakogudest nii Eestis kui välismaal.

GAL_0002 GAL_0017GAL_0015 DSC_0007GAL_0026 GAL_0032GAL_0031 GAL_0005

MEEDIA: “Päikesearmastaja talvitub maalides” Pärnu Postimees, 26.08.2016 Karin Klaus

Kunstnik Heli Tambur ütleb enda kohta, et temast võiks vabalt saada kliimapagulane: päike, soojus ja valgus on talle eluks sedavõrd olulised.
Valguse- ja lõunamaiselt erksate värvide armastust kiirgab igast Tamburi isikunäituse “Päikesemaastikud” maalist ja isegi kunstniku rõõmsates toonides rõivastest, ehetest ja särtsakast kõnemaneerist.
“Vahemere ääres tunnen ennast nagu kodus,” tunnistab Pärnu linnagalerii administraatorina töötav naine.
Inspiratsiooni peamiselt 2015.–2016. aastal maalitud 23 lõunamaiselt värviküllase maali tarvis on Tambur saanud reisidelt.
Kreeka templid ja türkiissinise mereveega ümbritsetud saarekesed, Türgi paleed, Tai templid, Toscana lavendliväljad ja Veneetsia maskikarneval – kunstnik on need pildid oma reisidel mälusse talletanud ja lõuendil taaselustanud.
Esimese välisreisi tegi Tambur 2000. aastal Pariisi, järgnesid Inglismaa ja 2004. aastal Itaalia. Kuigi Pariisis oli tore ja Inglismaa maastikud ning Iirimaa rohelised väljad meeldisid naisele väga, jättis just esimene ringreis Itaalias talle kustumatu mulje.
“Olin näinud Vahemerd filmides ja postkaartidel ja teadsin, et see on hästi sinine, aga oma silmaga nähes oli eriline tunne: kuidas meri saab olla nii uskumatult sinine, nagu toonitud!” mäletab Tambur esimesi emotsioone tänini. “Ja kõik need värvid, vihmavarjumännid Vesuuvi juures ja kloostriaedades lõhnavad taimed …”
Sellest ajast peale on Tambur oma reisidel abikaasaga avastanud riike Itaaliast Tai ja Tuneesiani, eesmärgiks ühendada kultuuriväärtustega tutvumine kauni kohaliku loodusega.
Lemmikpaiku kunstnik nimetada ei oska, sest igal pool leidub midagi erilist. Ta on istunud Sergei Stadnikovi juhitud kultuurireisil Kreekas Epidaurose teatris ja mõelnud, et siit enam ära minna ei tahakski. Imetlenud Portugalis azulejo-stiilis sinise keraamikaga kaetud kirikuid, Baierimaa maalilisi külakesi, Tai templeid ja Alhambra kindluse ajaloohõngu.
Kuigi mõnikord on väsitav päev läbi 40kraadises kuumuses kõmpida, ei heiduta see vitaalset kunstnikku sugugi. Samuti ei lase ta reise kavandades end hirmutada poliitilistest sündmustest.
“Istanbuli jäi küll minemata, aga mitte sellepärast, et ma terroriste kardaks – siingi võib ju kivi pähe kukkuda,” väidab tragi maailmarändur. “Nägin pilte Taksimi väljakust, kus olid võred ette pandud ja politseinikud ümberringi, ja mõtlesin, et see rikuks mu ilusa elamuse ära.”
Hotellis basseini ääres peesitamas Tamburit ei kohta, sest büroode pakutavate valmisreiside kultuuriprogramm on tihe. Kui aega juhtub üle jääma, on põnev vanalinnas uudistada või õhtuse linnameluga tutvuda. Õhtul hilja hotelli jõudnud, tuleb uni samal hetkel, kui pea patja puutub.
Toredamad paigad jäädvustab Tambur fotosid klõpsides, kuid need on pigem pärast sõpradele näitamiseks. Maalimiseks tal fotosid vaja ei lähe: muljed ja emotsioonid on meeltes niigi tallel, tuleb vaid pintsel pihku võtta.
Konkreetset paika maalides ei pane ta rõhku täpsusele ja hooneid kujutab markeerides.
Värvid keerab Tambur üle võlli intensiivseks, sest just nii tunnetab ta lõunamaade loodust. “Vahe Eestimaa kahe aastaaja hallide toonidega on suur,” selgitab kunstnik. “Eks ole lõunamaadeski ühtlast rohelist, aga mina näen palju kontraste: päikeselaigud ja tumedad küpressid, värelevad hõbedased oliivipuud, ere türkiissinine meri, mis tekib madalamates kohtades kollaste kivide kohal.”
Tamburi värvipalett pole alati nii kirgas olnud ja 20. aastates graafikaga alustades olid teemad-värvid tunduvalt süngemad.
Kunstnik mäletab, kuidas ta nõukogude ajal tegi oma esimese õlimaali. Kuna värve polnud üldse saada, tuli kasutada seda, mida oli võimalik hankida: valget ja punast lakki, ookrit ja erkpunast trükivärvi.
Üsna pika perioodi keskendus Tambur abstraktsetele maalidele ja alles 2007–2008 hakkas katsetama akrüülvärvidega.
“Tegin seda puhtpraktilistel põhjustel: majanaabrid hakkasid õlivärvide tärpentinihaisu üle kaebama,” meenutab kunstnik. “Akvarell mulle ei istu: tulemus jääb liiga lahja. Proovisin siis akrüüle. See tehnika on õlimaalist nii erinev, et algul mõtlesin: nendega ei saagi maalida. Nüüdseks olen harjunud ja värvid on mu paletil palju erksamaks läinud.”
Tambur maalib oma trepikojast ümber ehitatud ateljees ja töötab kiiresti. Üldjuhul ei tee ta pilte üle: kui läheb untsu, siis läheb ja ülemaalimine tema arvates asja enam ei paranda.
Tamburi näitus avati tüüpilisel “kehva suusailmaga” suvepäeval, kui vihm taeva halliks värvis. Mida teeb päikesearmastajast kunstnik pimedatel talvepäevadel, kui valgust jätkub mõneks tunniks?
“Mõtlen, et küll see pimedus ükskord mööda läheb,” vastab kunstnik reipalt. “Maalin, vaatan reisifotosid või midagi meie 700 DVDst koosnevast filmikollektsioonist. Meenutan eelmist päikesereisi, planeerin järgmist ja ootan suve!”